13. DETSEMBRIL kirjutasid Euroopa Liidu riigijuhid Portugali pealinnas Lissabonis alla Euroopa reformi leppele, mida ilmselt hakatakse suupärasemalt nimetama Lissaboni lepinguks.
Mida see leping muudab eestlaste elus? Kas tõuseb Maarjamaale sellest Euroopa Liidu pikaleveninud ümberkorraldamisest ka mingit otsest kasu?
Vastus on kahtlemata jah. Kuigi see leping ei jaga ümber raha ja rikkust, muudab ta tunduvalt lihtsamaks, selgemaks ja kiiremaks Euroopa Liidu kui tervikliku piirkonna juhtimise.
Euroopa Liit, mis sai alguse 50 aastat tagasi kuue riigi koostööleppest, on nüüdseks laienenud peaaegu kogu maailmajagu hõlmavaks 27 liikmesriigi ja ligi poole miljardi elanikuga ühtseks majandusruumiks.
Paraku olid paljud Euroopa Liidu otsustusprotsessid pärit ajast, kui liikmeid oli vaid kuus. See muutis otsustamise venivaks ja tihti ka võimatuks ega võimaldanud Euroopal olla kiiresti reageeriv jõud ja partner, näiteks energeetikaläbirääkimistel.
LISSABONI LEPINGU esimene suur saavutus ongi asjaolu, et lõppenud on vaidlused protseduuride üle ning Euroopa Liit saab keskenduda probleemide lahendamisele. Eestile on selline muutus igati tervitatav, sest maailm Euroopa Liidu piiri taga meie läheduses on muutlik ja ettearvamatu.
Teine tähtis muudatus on seotud otsustamisprotsessi, eeskätt selle kiirusega. Varem oli iga otsuse tarbeks vajalik kõigi liikmesriikide täielik üksmeel, mida oli tihti võimatu saavutada. Meenutame Poola eelmise valitsuse jonni Venemaaga peetavate läbirääkimiste pärast. Kokkuvõttes suretas see kaubandusläbirääkimised Euroopa Liidu ja Venemaa vahel.
Alates 2014. aastast saab otsuseid teha lihtsamini, enamasti topelthäälteenamusega. See tähendab, et otsuse poolt peab olema vähemalt 55 protsenti liikmesriikidest, kes esindavad vähemalt 65 protsenti Euroopa Liidu elanikkonnast. Tunduvalt suureneb ka rahvusparlamentide, sealhulgas Eesti riigikogu roll. Nad on senisest märksa enam kaasatud Euroopa-üleste õigusaktide arutellu.
Samuti on uue otsuse järgi kolmandikul rahvusparlamentidest võimalik vaidlustada Euroopa seaduse eelnõu. See tähendab, et vähemalt üheksa riigi parlamendid saavad nõuda otsuse läbivaatamist. Eestile on see võimalus tähtis, et kaitsta koos teiste riikidega näiteks Läänemere piirkonna huve.
KOLMANDAKS hakkab märksa suuremat rolli mängima Euroopa Parlament, kus Eestil oli ja on tulevikuski kuus saadikukohta. Parlamendi pädevusse liiguvad liidu justiits- ja siseküsimused ning väga olulise täiendusena Euroopa Liidu eelarvet puudutavad küsimused.
2009. aasta Euroopa Parlamendi valimistel tuleb ka eestlastel teha tähtis otsus: keda lähetada meie kodumaad esindama Euroopa Parlamenti. Mõjutavad ju Euroopa Parlamendi otsused kõiki liidu elanikke.
Neljanda kaaluka muudatusena hakkab Euroopa Liit ajama ühist välis- ja julgeolekupoliitikat, millest on seni tublisti puudus olnud. Kuidas ta seda tegema asub, pole veel päris selge.
Üks hea idee, mis ka eestlaste elu tublisti lihtsamaks teeb, on Euroopa Liidu saatkondade asutamine riikides, kus liikmesriigid on oma saatkondadega nõrgalt esindatud. See võimaldaks palju reisivatel eestlastel vajaduse korral paremat abi saada kaugemateski riikides.
Viies suur muudatus puudutab Euroopa Komisjoni liikmete arvu, mis alates 2014. aastast on kaks kolmandikku liikmesriikide arvust. Seega ei saa mitte kõik liikmesriigid igaks perioodiks esindajat komisjoni, kuid vahetumine hakkab käima range korra järgi ja ilma oma volinikuta on mõne aja nii suured kui väikesed, nii uued kui vanad liikmesriigid.
LOOMULIKULT ON muudatusi veelgi. Näiteks saab Euroopa Liit ühtseks mõisteks ja juriidiliseks isikuks ning kaovad teiste seas ära mõisted Euroopa Majandusühendus ja Euratom.
Lissaboni leping ei käsitle erinevalt mõni aasta tagasi kavandatud põhiseadusleppest Euroopa Liidu hümni, lippu ega muid sümboleid. Kusagile ei kao aga kollase tähepärjaga sinine lipp ning Beethoveni «Oodi rõõmule» kuuleme ka edaspidi, kuid sümbolite seadustamisest loobumine oli kokkuleppe saavutamise hind.
Mäletatavasti hääletasid prantslased ja hollandlased 2005. aastal Euroopa põhiseaduse leppe vastu valdavalt hirmust Euroopa Liidu kui suurriigi tekke vastu. Uus leping peaks need kartused kõrvaldama.
EUROOPA LIIT on edaspidigi vabade rahvaste vabatahtlik ühendus, millest Lissaboni lepingu kohaselt on võimalik ka välja astuda. Eestlastel loodetavasti säärast plaani pole.
Nüüd, kui sisemised ja organisatsioonilised vaidlused on peetud, saab Euroopa Liit keskenduda Euroopa ees seisvate oluliste küsimuste lahendamisele.
Laialdast ühistegevust on vaja Euroopa majanduse konkurentsivõimelisemaks muutmisel, et püsida võistluses USA ja Aasia tiigritega. Endiselt vajavad tähelepanu ja riikide ühistegevust kliimamuutused. Terrorism võtab aina uusi vorme ja koostöö küberterrorismi vastu võitlemisel on Eestile tuttav teema.
Loomulikult vajab tõhusat koostööd energeetika. Euroopa peab nuputama, kuidas vähendada oma sõltuvust väljastpoolt liitu tulevatest energiakandjatest. Euroopa peab jääma ühtseks, kui peetakse läbirääkimisi suurte gaasi- ja naftatarnijate, näiteks Venemaaga.
Värske Lissaboni leping avab Eestile, meie inimestele ja ettevõtetele palju uusi võimalusi. Meie kätes on nende võimaluste kasutamine oma pere, rahva ja Eesti hüvanguks.