Aastaid on vahetult enne 24. veebruari tõusnud kära selle ümber, keda ja mille eest vabariigi president riiklike aumärkidega meeles peab.
Eriti vaagitakse isikute tegusid, kes olid algul esitatud kõrge autasu kandidaadiks, kuid lõpliku valiku tegemisel jäid siiski mingil põhjusel kõrvaleheidetuks.
Kaob teenetemärkide komitee
Riigikogus on homme teenetemärkide seaduse eelnõu teine lugemine. Kuigi meie põhiseadus ütleb selgelt, et riiklikke autasusid annab vabariigi president, oli riigisekretäri juhitav teenetemärkide komitee seni otsekui puhver, kes esmalt sõelus läbi esitatud kandidaadid. Alles seejärel tegi komitee aumärkide võimalike kandidaatide suhtes riigipeale vastava esildise. Väärib teadmist seegi, et aumärkide kandidaatide esitajatel olid ette antud kvoodid, mitu auväärt inimest võis igaüks neist esile tõsta.
Uue eelnõuga antakse aga igaühele, samuti igale asutusele ja institutsioonile õigus kvoote kehtestamata esitada otse presidendile ettepanekuid teenetemärkide andmiseks.
Uues eelnõus on ka säte, millega tunnistatakse teave teenetemärkide saamiseks tehtud ettepanekutest viieks aastaks vaid asutusesiseseks, mis ei kuulu sel ajal avalikkusele kättesaadava materjali hulka.
Kõik on auväärsed teenetemärgid
Tihti küsitakse, milline on meie teenetemärkide n-ö tähtsuse järjekord. Selleski loob selguse eelnõu, mille paragrahv kaks kohaselt on riiklikeks teenetemärkideks esmalt Vabadusristi aumärk (asutatud 1919), Riigivapi teenetemärk (asutatud 1936) ja Maarjamaa Risti teenetemärk (asutatud 1995).
Neile järgnevad Valgetähe teenetemärk (asutatud 1936), Kotkaristi teenetemärk (asutatud 1928 Kaitseliidu poolt) ning nimekirja lõpetab’Eesti Punase Risti teenetemärk (asutatud 1920 Eesti Punase Risti Seltsi poolt).
Eraldi tahaks peatuda Eesti esimesel riiklikul autasul, milleks on Vabadusristi aumärk. See asutati 24. veebruaril 1919 Vabadussõjaaegsete teenete tunnustamiseks. Vabadusristi väljaandmine lõpetati aga aastal 1925. Eelnõu kohaselt võib Vabadusristi aumärke uuesti anda välja vaid Eesti iseseisvuse kaitseks peetavas sõjas osutatud teenete tunnustamiseks. Selleks ei pea aumärgi andmist eraldi seadusega kehtestama, vaid Vabadusristiga saab isikuid autasustada alates riigis sõjaseisukorra väljakuulutamisest.
Eelnõus on esitatud veel regulatsioon teenetemärgi aravõtmiseks. Esmalt kuuluvad siia alla juhtumid, kui pärast teenetemärgi
andmist ilmnevad asjaolud, millest varasemal teadmisel ei oleks isikut autasustatudki.
Samuti on ära toodud juhtumid, kui autasustatud isik on toime pannud kuriteo või tema muu hilisem käitumine on olnud selline, mis välistaks talle teenetemärgi andmise.
Tuleb märkida, et eelnõu annab sellistel puhkudel presidendile kaalutlusõiguse, mis tähendab, et riigipea võib negatiivsete asjaolude ilmnemisel isikult aumärgi ära võtta, kuid ei pea seda tegema.
Ainult riigipea otsustab
Vabariigi president annab teenetemärke oma suvaotsusega. Ta lähtub selles enda parimast arusaamast, kas isikul on Eesti riigi ja rahva ees teeneid, mis väärivad kõrge autasuga tunnustamist või mitte.
Seetõttu ongi eelnõus säte, mille kohaselt ei pea president põhjendama, kui ta vaatamata esitatud ettepanekule, otsustab isikule teenetemärki mitte anda.
Tähendab, et kellelgi meist ei ole automaatset õigust teenetemärgile.