Möödunud neljapäeval (4.01) kirjutas Eesti Ekspress, et The Bankeri omistatud tiitel – Global Finance Minister of the Year – sai rahandusminister Aivar Sõerdile osaks seetõttu, et Sõerdil ei ole õnnestunud Rahvaliidu rahanduspoliitikat ellu viia.
Möödunud neljapäeval (4.01) kirjutas Eesti Ekspress, et The Bankeri omistatud tiitel – Global Finance Minister of the Year – sai rahandusminister Aivar Sõerdile osaks seetõttu, et Sõerdil ei ole õnnestunud Rahvaliidu rahanduspoliitikat ellu viia.
Igaüks, kes kuulis samal päeva hommikul Raadio3 hommikuprogrammist Sõerdi intervjuud, võis veenduda, et rahvaliitlasest ministri ja tema erakonna seisukohtade erinevus on silmnähtav.
Olen täiesti kindel, et see on rahandusministri teadlik valik, mitte kokkusattumus või veel vähem saamatus. Majandusinimesena mõistab Sõerd suurepäraselt, millised majanduspoliitilised otsused on Eestile edu toonud – lihtne maksusüsteem, proportsionaalne tulumaks, tasakaalus eelarve jne. “Mitte mingil juhul ei tohi me loobuda proportsionaalsest tulumaksust,” ütles Sõerd eelnimetatud intervjuus ning tuleb tunnistada, et tal on tuline õigus. Samuti on tal õigus, et kümme aastat tagasi tehtud targad otsused mõjutavad ka meie tänast elu.
Eestil on vedanud, et suur osa meie rahandusministreid on olnud majandusliberaalid juba tööle asudes ning veel rohkemad on olnud liberaalid ministriameti lõpuks. Osalt seetõttu, et valdav enamik nüüdisaegse majandushariduse omandanuist peab liberaalset majanduspoliitikat ainuvõimalikuks ning teisalt tänu Rahandusministeeriumi professionaalsetele ametnikele, kellel on õnnestunud ministreid Eesti majandusele edu toonud tasakaalus eelarve kursil hoida. Kui suurem osa Savisaares pettunud Keskerakonna eksministreid liitus sotsidega, siis endine rahandusminister Harri Õunapuu astus Reformierakonda. Võimalik, et see on kokkusattumus, aga usun siiski, et ka töötamine Rahandusministeeriumis aitas õige otsuseni jõuda.
Olen kindel, et kui tänane Tallinna linnapea sooviks sarnaselt Tõnis Paltsule linnale üle jõu käivat laenu kaela võtta, saadaks ka praegune rahandusminister tema maa peale toomiseks sümboolse kingituse nagu tegi seda Siim Kallas neli aastat tagasi – olgu siis kangi või midagi muud. Ilmselt teeks sama ka järgmine või ülejärgmine minister.
Kasvuaja minister
Tihti öeldakse, et kiiresti kasvava eelarve ning pidevate ülelaekumiste tingimustes on rahandusministri amet palju lihtsam kui mõõdukama kasvu korral, kuid see väide ei pea täielikult paika. Võimaluste kasvades kasvavad kohe ka soovid ning – otse loomulikult – võimalustest kiiremini. Kui on, mida jagada, siis ilmneb koheselt ka hulgaliselt neid, kes soovivad osa saada. Meditsiinitöötajate taotlus 47%-liseks palgatõusuks on vaid üks väike näide sellest, et Eesti majanduse 11%-line majanduskasv on küll Euroopa ja kogu maailma kiiremaid, kuid paljude jaoks ikka mitte piisav. Valitsuse ministrid peavad päevast päeva selgitama, et Eesti majandus ei kasva 50, 100 või 1000% aastas ning superhea kasv pole mitte 10 korda vaid 10%.
Olgu öeldud, et kui suudame järgmise 15 aasta jooksul hoida keskmiselt 7,2% suurust majanduskasvu, siis jõuame me 2022 Euroopa 5 jõukaima riigi hulka üsnagi kindlasti. Nende riikide tänase tasemeni jõuame mõistagi palju varem, ligikaudu 10 aasta pärast.
Öeldagu valimisreklaamides pealegi, et meil pole aega oodata – see ütlemine meie arengut kiiremaks ei muuda. Olen valmis kihla vedama, et viies ellu KERA paktiks nimetatud inimeste hirmutamise dokumendi, ei piisaks meil rikkaimate hulka jõudmisel ka 30st ega 50st aastast. Kursilt kõrvale keerates ei pruugi lõppsadamasse jõudagi. Seda pakti elluviiv rahandusminister saaks ilmselt kiiresti tiitli “Failing Finance Minister of the Year” (aasta ebaõnnestunuim rahandusminister).
Raju ja Reiljani pakt
Kui Sõerd on majandusküsimustes tulihingeline liberaal, siis kes on koostanud Keskerakonna ja Rahvaliidu pakti majandusosa ning kirjutanud sinna sellised sõnad nagu “astmeline tulumaks”, “otsetoetused EL liitumislepingus sätestatud maksimummäärades”? Kes räägib osade valdkondade edendamisest käibemaksu alandamise kaudu? Ega ometi mitte Janno Reiljan ja Olev Raju? Mehed, keda ei peata faktid ega numbrid” Kas tõesti osalesid kahe suure erakonna majandusprogrammi koostamisel inimesed, kelle “teaduslikud artiklid” ilmuvad eeskätt Õhtulehes? Hiljuti arvutas Olev Raju oma Õhtulehes avaldatud artiklis enam-vähem korrektseid algandmeid aluseks võttes ei rohkem ega vähem kui poolteist korda mööda, sest nii illustreeris arvutus tema argumenti paremini.
Mõnikord taban end mõttelt, et kõigilt end “Kera pakti” ja “palgareformi” autoriteks pidavatelt inimestelt tuleks majandusdiplomid ära võtta – nähtavasti on õpitu kas lootusetult aegunud või selgub tagantjärele, et A ja B ei hakanud pähe. Veel vähem tuleks neid inimesi lasta teiste õpetamise või riigivalitsemise juurde.