Sotsioloog Juhan Kivirähk kirjutas Eesti Päevalehe aastalõpuväljaandes, et suhtumine ajateenistuse toetamisse kirjeldab ära erinevuse Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu vahel.
Sotsioloog Juhan Kivirähk kirjutas Eesti Päevalehe aastalõpuväljaandes, et suhtumine ajateenistuse toetamisse kirjeldab ära erinevuse Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu vahel.
Nii ongi IRL-i kaasesimees Tõnis Lukas korduvalt nimetanud tänavu kehtima hakanud ajateenija 1500–4000-kroonist kuutoetust aadete reetmiseks. Tõesti, sellist aadet mina ja Reformierakond ei jaga, mille järgi riik ütleb kodanikule ette tema kohuse ning sunnib ta omakseid selle välja ostma.
Idee toetuseks tuli otsida analooge. Võrdluskõlblikke riike pole palju, sest NATO liikmeist on ajateenistuse kaotanud või otsustanud kaotada neli viiendikku. Leedu läheb 2008 üle faktilisele vabatahtlikkusele ning peagi ka täisprofessionaalsusele. Suurt analoogiat ei otsiks ma NATO-s Türgist ega Kreekast, sestap toon näited ülejäänutest – Taanist, Norrast ja Saksamaalt.
Taani kohustuslik ajateenistus on neli kuud, mille jooksul toetuse suurus on miinimumpalk, rohkem kui keskmine palk Eestis. Norras saab ajateenija päevaraha ning kopsakat lahkumistoetust. Saksamaal saadakse 223–736 eurot kuus, lisaks kopsakas lahkumishüvitis ja jõulutoetus. Ülejäänutes on otsustatud maksta palka ja tunnistada riigikaitse tõsiseltvõetavaks tööks. Mul puuduvad siinkohal andmed juttudest aadete reetmise kohta neis riikides.
Aadete kõrval ei tohi unustada, et ajateenija on inimene oma soovide ja vajadustega. Potentsiaalselt on tal ka sissetulek või õpingud, mille me temalt tükiks ajaks ära võtame. Ajateenija vajadused ei piirdu prii lobi ja mõne ruutmeetriga kasarmus. Ta ei ela ainult leivast, tal on soov veeta vaba aega linnas või sõdurikodus, helistada, külastada omakseid, ta peab ostma enamiku hügieenitarbeid ise, saatma kirju. Et sõdur on olnud surutud ühte ritta väetitega, reedab praktika, kus mõni omavalitsus pakub ajateenijaile tasuta bussisõitu või Eesti Post kuni tänavuseni tasuta kirjade saatmist. Ühelt poolt on need ilusad, teisalt juhuslikud tähelepanuavaldused.
Kulude võimaldamine on tegelikult riigi kui värbaja kohus ning sõdurile endale peab jääma hüvede valik. Meie asi ei ole lugeda tema sente ega arvustada kulutusi, vaid tunnustada teenistust. See pole mitte tööpäev õhtuga hubases kodus, vaid printsiip olla seitse ööpäeva nädalas ühiskonna käsutuses ja nappides oludes.
Majanduslikud mured on peamine põhjus, mida kutsealused teenistusest vabastamise soovis nimetavad. On talupidajaid, väikeettevõtjaid, inimesi, kelle peale loodavad omaksed. Paljud on pidanud võtma rahalisi kohutusi. Kohustuseks võib olla lihtsalt korteriüür, aga tihti ka laen või liising. Väeosades teatakse, kuidas võlausaldajad poisse otsimas käivad.
Sissetulekute kaotus on inimesele väga reaalne probleem. Väga praktiline on see ka riigi kui värbaja jaoks. Majanduslike murede leevendamine parandab kaheldamatult kaitseväeteenistuse mainet ning vähendab kõrvalehoidmise soovi.
Era või riiklik?
Kuidas saab küll au mõõta rahas, kostab siinkohal rahvusromantiline paatos. Küsin proosaliselt vastu: miks peavad ajateenija kulusid katma tema omaksed? Küsin sedagi, miks toetasid IRL-i loojad vanemahüvitist, lastetoetusi, tulumaksuvabastusi lastelt? Ajateenistus ja lapse kasvatamine on kaks sarnast valdkonda, sest need võtavad noorelt inimeselt võimaluse enda eest majanduslikult vastutada. Mõlemat on riik viimastel aegadel arvestatavalt toetama hakanud.
Neist kahest on laps väga selgelt isiklik valik ja õnn. Riiklikust missioonist on selle puhul kõlvatu isegi rääkida. Ometi ulatab riik emale tunnustavalt käe ja – oo, õudust! – avab ka rahakoti.
Ajateenistusega on vastupidi. See ei ole isiklik valik ideelt ja enamikule mitte ka tegelikult. Selle asemel käidaks enamasti tööl, õpitaks, elataks oma elu. Tegemist on riikliku, mitte isikliku tarbega. Võime küll probleemide asemel jäädagi rääkima meheks kasvamisest, kuid vabas ühiskonnas on kombeks anda asjadele õiged nimed.
Kuna sõjaline ettevalmistus on riiklik huvi, ongi riik see, kelle mure on seda rahastada. Eriti oluline on see tõsiasja tõttu, et vaid kolmandikule poistest osaks saavas kohustuses on kahtlemata peidus ebavõrdne kohtlemine. Ka põhiseadus ei näe ajateenistust ette, olgu oponentide sagedane vale ümber lükatud, kuid seal on märgitud kodaniku kohustus osaleda riigikaitses.