Juba aastaid on aru peetud, millist regionaalset juhtimismudelit Eesti vajab. Seetõttu on tänane arutelu maavalitsuste vajalikkusest või mittevajalikkusest üks pikk habemega lugu. Kuid küsimus pole kaugeltki ainult maavalitsustes.
Juba aastaid on aru peetud, millist regionaalset juhtimismudelit Eesti vajab. Seetõttu on tänane arutelu maavalitsuste vajalikkusest või mittevajalikkusest üks pikk habemega lugu. Kuid küsimus pole kaugeltki ainult maavalitsustes.
Tegutseda tuleks tasakaalukalt ja läbimõeldult.
Seitse-kaheksa aastat tagasi tundus nii mõnelegi poliitikule köitva lahendusena maakondade kaotamine ja omavalitsuste sunniviisiline liitmine. Keskenduti kaartide joonistamisele, kuid kahjuks jäi tegelik vajadus omavalitsuste ja riiklike kohahaldusorganite ülesannete jagamisest ning täpsustamisest tagaplaanile. Seepärast jäi asi ka soiku.
Rahvale võimalikult lähedal
Vajadus maavalitsuste roll selgeks rääkida tõusis 2003. aasta koalitsioonikõnelustel. Omaette märgiks, mis teemat kergitas, oli suure osa maavanemate Riigikogusse suundumine 2003. aasta valimiste järel, mis nii poliitilist pilti kui ka valimistulemust erakondade jaoks väga tugevalt mõjutas. Samal aastal tehti Riigikogus otsus, et maavalitsuste funktsioon riigi kohahaldusüksusena hakkab vähenema. Justiitsminister Rein Lang küsis hiljuti taas: milleks maavalitsusi üldse vaja on? Kindlasti pole see küsimus laest võetud, sest selgus on vaja majja tuua. Maakonnatasandil on tänaseks kujunenud üsna segane ja maakonniti ebaühtlane seis: millised ülesanded ja vastutus on omavalitsuste liiidul ning millega peab tegelema maavanem. Maavanema tegevus on paika pandud vabariigi valitsuse seaduses, mis muu hulgas ütleb, et maavanem hoolitseb maakonna tasakaalustatud arengu eest.
See seadusepügal võimaldab maavanemal tegelda absoluutselt kõigega (kuid samas pole maavanemal raha ning maavalitsuste eelarved on juba aastaid külmutatud) ja teistpidi ei kohusta seadus oma üldsõnalisuses selle n-ö kõigega tegelema. Omavalitsusliit, millest loodeti maavalitsuste funktsioonide ülevõtjat, on samuti endiselt ebaselges rollis.
Nii tuleb praegu, mil valimiskampaania on vaibunud, Eesti jaoks parima haldusmudeli üle kindlasti taas arutlema hakata. Reformierakond on alati toetanud seisukohta, et Eestis peab säilima ühetasandiline omavalitsus ning kõik kohalikku elu puudutavad otsused tuleb just nimelt teha võimalikult rahvale lähedal, s.t omavalitsuses. Olgu selleks siis kas vald või linn.
Kindlasti peavad alles jääma 15 maakonda kui tänaseks selget maakondlikku identiteeti kandvat üksust. Vahemärkusena olgu öeldud, et jutud maakondade kaotamisest tugevdasid seda identiteeti märgatavalt.
Alt-üles-printsiibil
Eraldi tähelepanu vajab omavalitsuste rahastamine. Olen seisukohal, et omavalitsuste tulubaas peab olema selline, et nad suudaksid täita kõiki neile pandud funktsioone. Lõppema peab olukord, kus suurema osa Eesti omavalitsuste rahakott sõltub riigieelarve tasandusfondist. Kui riik annab omavalitsustele ülesandeid, tuleb anda ka nende täitmiseks vajalik raha.
Omavalitsuste koostöö maakonna tasandil peab kindlasti toimuma alt-üles printsiibil, mitte riigi esindaja poolt määratult ülevalt-alla, sest vastasel korral arengut pikas vaates pole.
Kaalumist väärib mõte, et maavanemaks kui muu hulgas maakonna tseremoniaalse esindusrolli täitjaks võiks edaspidi saada omavalitsuste valitud isik. Kuid eraldi rõhutan, et vaieldamatult on vajalik riiklik institutsioon, kes omavalitsuste üle järelevalvet teostab. Eraldi küsimus on suuremate linnade paigutamine riiklikku kohahaldusmudelisse samadel alustel väikeste valdadega.
Kindlasti on igasse maakonda tarvis arendustegevust juhtivat tõhusat jõudu. Kuigi ülekohtune on üldistada, on siiski praegused arenduskeskused liigselt pandud vahendama EASi teenuseid ning vähevõitu on tegeldud arenguideede algatamise ning ellurakendamisega kohapeal.
Eesti regionaalhaldusmudelit tuleb arendada tasakaalukalt ja läbimõeldult. Revolutsiooniliste muudatuste ja päevapealt kõige teisiti tegemise püüuga kaugele ei jõua. Mis tahes muutused peavad põhinema teaduslikul lähenemisel, mitte emotsioonidel, ja prognoosima peab ilmtingimata lõpptulemust, mis nende otsustega kaasneb. Ent teemaga tegelda tuleb, sest väikeriigi jaoks on meil riigihalduses mõttetut dubleerimist ja segadust praegu liiga palju.