Lähenev aastapäev toob meid rutiinist välja ning annab võimaluse isamaa ilu ja erilisust märgata.
Lähenev aastapäev toob meid rutiinist välja ning annab võimaluse isamaa ilu ja erilisust märgata.
Eesti on vaba riik, millel on tulemas 90. sünnipäev. Kui inimene saab nii vanaks, on see märkimisväärne iga, mis tekitab sooja tunde kõigis sugulastes ja sõprades. Arvestades maailma koloniaalset ajalugu, on see arv suursündmus ka riigi jaoks.
Eriti Eestile, mille pinnal on piike murdnud sakslased, taanlased, rootslased, venelased. Võõrad väed. Vabadust ei ole meil ülearu palju olnud ja me peame seda väga kõrgelt hindama. Peame mäletama, kuidas see vabadus tuli, meenutama neid, kes selle kätte võitlesid ja hoidma oma vabadusest kümne küünega kinni.
Vahel on vabaduse hoidmine raskemgi kui selle kättevõitlemine. Eesti Vabariigi 90. sünnipäeva tähistamise ürituste juhtlõng on kättevõidetud vabadust hoida.
Juubeliaastal tuleb kinnistada vabaduse ideaali, tuletada kõigile (eelkõige meile endile, aga ka meie naabritele ja veidi ka maailmale) meelde, missugune see Eesti Vabariik on. Tema kultuur, kirjandus, kunst, usk – nii kodus kui ka välismaal. Eesti Vabariik on suurem kui me oma igapäevarutiinis märkame. Lähenev aastapäev toob meid sellest rutiinist välja ning annab võimaluse ka ise isamaa ilu ja erilisust märgata.
28. novembril 2007 möödub 90 aastat Eesti Maanõukogu otsusest kuulutada end kõrgema võimu kandjaks Eesti territooriumil. Novembri lõpul algava juubeliaasta tähistamise eesmärgid on lihtsad: tõsta kodanike hulgas austust oma riigi vastu, süvendada oma riigi tunnet, taaselustada mõttesild meie riigi sündimishetkede juurde ja kujunemislukku.
Juubeliaasta kolm sammast
Vabadussõda on jäämas meist nii kaugele, et enam pole elus kuigi palju neid, kes seda kas või lapsena oma silmaga näinud on. Ometi seisab sellel militaarsel sündmusel Eesti Vabariigi vundament. Relva võib armastada või vihata, aga vabadust kingitakse harva. Enamasti tuleb see kätte võidelda. Ja kättevõitlejaid tuleb austada. Püüda mõista aega, kus ja kuidas vabadus sündis ja miks just sellisel moel.
Detailidesse laskumata on Eesti Vabariigi juubeliaastal kolm tähtsündmust, mille ümber kõik pidustused koonduvad. Need on iseseisvuspäev 24. veebruaril, võidupäev 23. juunil ning Vabadussõja alguse päev 28. novembril, mil avatakse ka vabadussammas Vabadussõjas langenute mälestuseks. Neid päevi ümbritsevad kontserdid, tähtpäeva postmargid, mündid, raamatud, etendused. Peokava on põhjalik ja kõikehõlmav.
Siinkohal tooksin välja vaid paar juubeliaastat iseloomustavat asja. Esmalt: kõik üritused on jaotatud üle Eesti laiali – pidu jõuab igasse maakonda ja peaks jõudma iga inimeseni, kes vähegi tahab sellest osa saada. Rõhutaksin veel ajaloomuuseumi suurnäitust “Iseolemise tahe. 90 aastat Eesti Vabariiki”, PÖFFi Eesti filmide programmi ja Elmo Nüganeni lavastatavat “Tõe ja õiguse” maratoni. Vaatamist, kuulamist ja tegemist jagub igale eale terveks aastaks.
Juubeliaasta on Eesti kultuuri elujõu tähistamise ja tagamise aasta. Piltlikult öeldes investeerib Eesti riik kõik pidustusteks kuluvad umbkaudu 100 miljonit krooni Eesti kultuuri kestmisse. Järjepidevusse mitte ainult juriidilises, vaid ka emotsionaalses mõttes.
Tegelikult on see summa väike, kui süveneda, milleks see raha kulub. (Soovijad saavad täpsemalt vaadata kultuuriministeeriumi kodulehelt: www.kul.ee).
Eesti kulutuur saab süsti, mis eeldatavalt innustab teda järgmisel kümnendil veelgi intensiivsemalt kasvama ja arenema.
Kas Vabadussõda mäletad?
Väärikas ja suurejooneline pidu tuleb ka 10 aasta pärast, kui Eesti Vabariik saab 100aastaseks.
Siis on Eesti riigi, tema vabaduse sünni ajaloo tutvustamine veelgi olulisem, kuna põlvkondade vahetu side selle ajaga on veelgi kaugenenud ja kahjuks ka nõrgenenud.
Sarnaselt 100aastase inimesega pole selleks sünnipäevaks palju põlvkonnakaaslasi alles jäänud, kuid seda arvukam on järeltulijate ring. Osalt ongi see pidu neile – oma esiema ja/või esiisa austamiseks. Seepärast – juubeliaasta ei ole mitte ainult sild minevikku, vaid võib-olla veelgi enam sild tulevikku.
Juubelipidustused on Eesti riigi tutvustamine tema enda kodanikele, nii eestlastele, venelastele, soomlastele, ukrainlastele kui ka kõigile teistele, kes Eestit oma koduks peavad. Et nad mõistaksid, kuivõrd tore on Eestis elada. Kuivõrd tulevikkuvaatavad me oleme. Et me kestame kõige kiuste ja vaatamata kõigele, mida võõrvõimud on meiega teinud.
Me võime ju mälusopis minevikku mäletada, aga kas ta ka elab meie jaoks? Juubeliaasta paneb ta elama. Ma loodan seda siiralt.
Mihkel Veske luuletuse pealkiri “Ilus oled, isamaa!” väljendab tunnet, mis peaks olema iga Eesti Vabariigi kodaniku rinnus kui mitte enne sünnipäeva, siis pärast sünnipäeva kindlasti. Vabadus püsib, kui me armastame oma riiki ja tema püsimise hinda.
Tõesti – ilus oled, isamaa, meie Eestimaa!