Pärast pronksiööd on juhtunud Eestis ka üks väga positiivne asi – märkasime täie tõsidusega, et Eestis elab palju inimesi, kelle emakeel ei ole eesti keel ning kellel on vaatamata sellele täielik õigus siin inimväärselt elada ja end mugavalt tunda.
Pärast pronksiööd on juhtunud Eestis ka üks väga positiivne asi – märkasime täie tõsidusega, et Eestis elab palju inimesi, kelle emakeel ei ole eesti keel ning kellel on vaatamata sellele täielik õigus siin inimväärselt elada ja end mugavalt tunda.
Teame ju hästi, kuidas me ise oleme väärtustanud Välis-Eesti kogukondade soovi säilitada oma keel ja kultuur – oma identiteet. Eestlane Ameerikas või Londonis on samasugune muulane nagu venelane Narvas või Tallinnas. Eesti Maja võib tunduda praeguses kontekstis koomiline, kuid võib-olla peaks Tallinnas, Pärnus, Tartus ja Narvas olema Vene Maja, mis hoiab kogukonda koos ja kannab ühiselt edasi nende kultuuri?
Asukohariigi keele oskus on vaieldamatult vajalik, kuid kindlasti ei tohi selle hind olla emakeeleoskuse hävimine. Mitu inimest, kes on vahetanud elukohariiki, kurdavad, et ei oska enam kumbagi keelt korralikult. Aktiivse keeleoskuse säilitamiseks ja arendamiseks on vaja keelekeskkonda. Meedia on lisaks otsesele suhtlemisele üks peamisi võimalusi.
Eesti riigi ülesanne on tagada kõigile oma kodanikele nendele mõistetav kultuuriruum, sh massiteave. Loomulikult ei suuda Eesti võistelda Vene telekanalite pakutavate meelelahutus-
programmidega. Peab tunnistama, et sageli on need programmid ka väga head, kui poliitiliselt kallutatud uudised kõrvale jätta.
Meie ülesanne on anda edasi kohalikke uudiseid ka venekeelsena, neutraalse vaatenurga alt. ETV-l ja Eesti Raadiol on parimad võimalused luua venekeelne ja eestimeelne inforuum, mis austab Eesti riiki ja nii eestlaste kui ka venelaste rahvustundeid. Võru või Misso TV on ju need, mis suudavad võrokeste kohta anda kõige parema pildi. Kuigi jah, isegi põhjaeestlased ei taha mõista, miks võro kiilt vaja lät.
Nüüdseks on venekeelse ja eestimeelse inforuumi loomise idee põhjustatud esmased emotsioonid asendumas selgema ettekujutusega, kuidas seda ruumi luua. Võimalusi on mitu. Riigi seisukohalt pean tähtsaks strateegilise ülesande seadmist, mille elluviimine jääb uue rahvusringhäälingu ja tema äsja valitud juhi Margus Allikmaa ülesandeks.
Hiljutised sündmused on päevakorda tõstnud ka pikemat aega räägitud ETV2 loomise. Mõningate ootuste kohaselt võiks kanal olla ainult venekeelne. Pooldan pigem mitmekultuurilist kanalit, kus eri keeltes saated annavad ruumi kultuurile, ajaloole, meelelahutusele ja kindlasti uudistele. Avaramalt vaadates on aga tõenäoliselt üks kiireim ja efektiivseim tee riigi finantseeritud informatiivsed venekeelsed programmid praegustes vene meediakanalites, aga miks mitte ka Kanal 2-s ja TV 3-s.
Pika perspektiiviga asju tuleb põhjalikult kaaluda ja arendada. Telekanali loomise ja käigushoidmise kulu oleks 250 miljonit krooni aastas, praegustelt kanalitelt saateid ja saatesarju tellides võiks ootuspärase tulemuse saavutada ka väiksema summaga, kuid tõenäoliselt saaksime suurema auditooriumi. Sissetöötamise aeg on lühem.
Pean tähtsaks, et riik esitab rahvusringhäälingule oma kujutluse ja ringhääling pakub välja lahenduse koos selle võimaliku maksumusega. Siis on konkreetne alus, millelt edasi minna. Eesmärk on ju saavutada mõistlike kuludega võimalikult hea tulemus.
Hando Runnel viitas hiljuti Postimehe AK-s David Vseviovile, kes on teinud väga head tööd vene kultuuri tutvustamisel Eesti meedias. Nüüd vajame inimesi, kes teeks sama head tööd eesti kultuuri tutvustamisel venelastele nende emakeeles. Ootus selleks on olemas, isegi väga suur.
Venekeelsed kodulehed
Inforuum on loomulikult laiem kui ainult meedia. Eesti valitsus-asutused on suunanud oma infovälja jõuliselt Euroopa poole, kuid Ida-Eesti elab infonäljas. Ingliskeelsed kodulehed on valitsusasutustel üldjuhul olemas, venekeelseid aga pole. Miks? Võiks olla, isegi peaks olema. George W. Bushi kodulehekülg on ka hispaania keeles, kuigi hispaaniakeelseid inimesi elab USA-s “vaid” 15%. Eestis elab venelasi üle kahe korra rohkem.
Muukeelsetel elanikel peab tekkima huvi Eesti elu ja kultuuri vastu ning vajadus selle järele. Seda saab tekitada huvi ja vajadust luues, selleks midagi ette võttes. Väga palju oleneb keeleoskusest. Vastastikusest. Digitaaltelevisiooni ajastul on võimalik muuta kõik saated vaadatavaks igal ajal ja igas keeles. Kuid kui praegu pole Ida-Virus ja Narvas kaabeltelevisiooni võrgus üleüldse võimalik leida Eesti telekanaleid, on lugu ikka väga halb. Lubamatu.
Meie eesmärk on ju tegelikult selge – nii Ida-Virumaal kui ka Tallinnas elav inimene, kelle emakeel pole eesti keel, peaks teadma, et Eestis on olemas veel ka näiteks põnev Läänemaa, salapärane Mulgimaa, kütkestav Võru- ja Setumaa, arhailine Kihnu ja igal pool on oma eriline kultuurilugu, keel ja traditsioonid. Ja et Eestil on oma ajalugu, mida tuleb tunnistada.
Kriiside positiivne omadus on, et nad lükkavad asjad käima, panevad kivid veerema (ja veerev kivi tavaliselt ei sammaldu). Meie ülesanne on muuta Eesti riigiks, kus inimesed mõistavad üksteise keelt ja meelt.