Homme algav noorte laulu- ja tantsupidu on juba 16. laulupidu, millel osalen. 1975. aastast, mil esmakordselt üldlaulupeol lastekooris laulsin, on ühiskonnas palju muutunud.
Homme algav noorte laulu- ja tantsupidu on juba 16. laulupidu, millel osalen. 1975. aastast, mil esmakordselt üldlaulupeol lastekooris laulsin, on ühiskonnas palju muutunud. Siis lauldi kantaati «Lenini sõnad». Nüüd lauldakse Paciuse Eesti hümni. Eesti on jälle iseseisev riik. Me ei pea enam laulma võõrast laulu ega tantsima kellegi teise pilli järgi.
Seekordse peo koondnimi «Ilmapuu lävel» väljendab hästi Eesti praegust positsiooni – me seisame uksel, oleme sealt sisse astumas. Kuhu see uks täpselt viib, me aimame, aga väga kindlalt ei tea. Tuleviku osas on meil omad ootused, aga ka suured kõhklused. Just rahvana püsimajäämises.
Laulupidude traditsioon on üks eesti kultuuri kõige ehedamaid edasikandjaid. Laul ja pidu ei tee mitte ainult tuju rõõmsaks, vaid see traditsioon hoiab elus meie keelt. Eesti keelt ja eestlast. Rahvana kestma jääda on eesti kultuuri kõige tähtsam ülesanne, tema peamine mõte. Meie eneseväljendus ja sõnum tulevastele põlvedele.
Kas me peaksime sellepärast nii väga muretsema? Eestis on sellest viimastel aastatel, eriti madala sündimuse tõttu palju räägitud, mõnede arvates isegi väsitavalt palju. Kuid tegelikult oleme sellest rääkinud ikkagi liiga vähe.
Selle tõdemuseni jõudsin hiljuti Prantsusmaal, kui kuulasin ühe kuulsa veinitöösturi juttu võitlustest prantsuse kultuuri ellujäämise nimel. «Meid on ainult 65 miljonit! Me peame panustama oma kultuuri püsimajäämisse!» rõhutas ta. Ameerika kultuur tungib Euroopale peale, inglastel on oma keele leviku ja sakslastel suurema rahvaarvu tõttu omad eelised.
Ometi on Pariis maailma kultuuripealinn ja Prantsusmaa maailma kõige tähtsam turismisihtkoht, enam kui 60 miljoni turistiga aastas. Enamasti just kultuurituristiga.
Eestis ei ole selliseid mastaapseid kultuuriatraktsioone, mis tõmbavad aastas ligi miljoneid külastajaid. Kuid Eestil on oma ainulaadne lugu, oma arhailine kultuur, oma südame laul.
Eesti teevad omanäoliseks just meie pikad kultuuritraditsioonid, mis on ajaproovile vastu pidanud. Esimene laulupidu toimus juba 1869. aastal, tantsupidu 1934. aastal. Isegi Nõukogude kord ei suutnud neid traditsioone murda, pigem innustas kestma. Ernesaksa «Mu isamaa on minu arm» kandis meid läbi möödunud keeruliste aastate.
Ajaloost muidugi ei piisa, vaja on vaadata tulevikku. Selles mõttes on noorte laulu- ja tantsupidu kõige selgem väljendus meie perspektiivist. 35 000 last pidid end proovile panema, et võidelda koha eest laulukaare all.
Me oleme heas seisus, et meil on konkurents. Meil on huvi laulda ja tantsida. Mitte ainult neil, kel on juba 15 laulupidu seljataga, vaid ka neil, kes alustavad oma esimesega.
Muidugi, kultuur vajab raha, kuigi palju head sünnib ka tegemisrõõmust. Samal ajal vajab raha veel enam kultuuri. Majandus ei saa toimida ja eksisteerida sõltumata ümbruskonnast. Ta vajab kindlat kultuuriruumi.
Targad ettevõtjad mõistavad, et raha tekib seal, kus on elu. Elu on seal, kus on kultuurilist emotsiooni. Kultuur ei ole ainult meelelahutus ja ajaviide, ta on ka elu kestmise kindlaim tagaja. Hääbunud kultuuridele on saatuslikuks saanud asjaolu, et nad ei mõistnud piisavalt hästi kultuuri ja majanduse sõltuvust üksteisest. Püüame meie, eestlased, siin targemad olla.
Ja eks me olegi olnud. Meid ei suutnud maamunalt pühkida isegi Põhjasõda, kui Eestis elas umbes kümme korda vähem inimesi kui praegu. Hiljem laulsime end vabaks, nii tugev oli meie kultuur ka pärast 50 okupatsiooniaastat. Ka nüüd peab Eesti laulma oma laulu ja tantsima oma tantsu, siis me kestame. Vähemalt sama kaua kui 65 miljonit prantslast!