Maailmas on tihti juhtunud, et üheaegselt kerkivad eri kohtades üles täpselt samasugused ideed, nagu raadio leiutamine näiteks. See ei näita muud, kui et idee pärineb elust enesest ja küsimus on vaid selles, kes ta välja ütleb.
Seda enam on kummaline, et lastehoiuraha idee on saanud sedavõrd raevuka vastukaja osaliseks. Reformierakonna ja Res Publica poolt välja käidud mõte lapse hoiurahast pole mitte peakontorites pastakast välja imetud valimisloosung, vaid vajadus elust enesest – samm, mida tänased emad ja isad ammu oodanud.
Mis on lastehoiuraha?
Lugedes tigedaid artikleid on selge, et kriitikud pole endale selgeks teinud, mida laste hoiuraha endast kujutab. Tegu pole muuga kui erinevate lastehoiuvormide võrdsustamisega. Kui täna toetab linn ainult lasteaias käivaid lapsi, ja mitte üldse väikse summaga, siis edaspidi hakatakse toetama ka neid lapsi, kellele olude või tervise sunnil sobib paremini väike päevahoid või hoidjatädi. Kodused lapsed saavad raha kasutada koolieelseks hariduseks – eelkooli või huviringide kulude katteks. Seda raha ei maksta sulas vanematele peo peale, vaid ikka kindla korra järgi. Täna eraldab linn lasteaedade ülalpidamiseks igal aastal ca 450 miljonit. Pearaha makstakse 17 tuhande lapse eest, samas on selles vanuses lapsi Tallinnas kokku ca 22 tuhat. Seega need 5000 last, kes lasteaias ei käi, jäävad igasugusest linna toetusest ilma. On see õiglane? Paljud lapsevanemad ei jäta oma võsukesi lasteaiast ära mitte omal vabal tahtel, vaid seepärast, et nad ei saa lasteaiakohti, eriti terav on puudus sõimekohtadest. Samuti võib olla probleemiks lapse tervis – leidub päris palju lapsi, kes on kodus tublid ja terved, aga niipea kui lasteaeda viid, jäävad kohe tõbiseks. Nädal lasteaias ja kolm kodus haige on mullegi tuttav elurütm. Paraku ei kannata aga mitte ükski tööandja välja töötajat, kes kolm neljandiku talveperioodist järeltulijaga sinisel lehel on, seega peab vanem nagunii lapsega koju jääma või hoidjatädi leidma. 2500 krooni ei kata täiel määral lapsehoidja palgakulusid, kuid moodustab sellest siiski küllaltki olulise summa, et muuta see variant võimalikuks paljudele, kes täna endale hoidjat lubada ei saa. Lapse hoiuraha väljatöötamisel oleme astunud ühte sammu riigiga. Lähemal ajal valmivad Rahvastikuministri büroo viimaste aastate töö esimesed viljad – luuakse seaduslikud raamid nii lapsehoidjate litsentseerimistele kui ka väikestele, 3-4 lapsega kodustele päevahoidudele. Tekivad mitmed alternatiivsed võimalused lastele, kellele ei sobi tänane üheülbaline valik – lasteaed või hoidja. Laste hoiuraha annab valikutele ka rahalise katte. Tahaksin eraldi rõhutada väikeste päevahoidude, n-ö minilasteaedade tähtsust, kuna need on hea kompromiss nõrga tervisega lastele. Päevahoius ei liigu niipalju viirusi kui suures lasteaias, samas aga saab laps ikkagi omaealistega suhelda ning ka kasvataja kvalifikatsioon ja oskused on kontrollitud. Ka need pered, kes seni oma lapsi vanaemade-vanaisade abil on kasvatanud, saavad hea tahtmise juures väikest rahalist tuge. Mitteametlikule lapsehoidjale küll hoiutoetust ei maksta, kuid julge pealehakkamise korral on võimalik igaühel lapsehoidjatunnistus saada – ka vanaisal ja vanaemal. Reeglite väljatöötajad on igal juhul mulle kinnitanud, et tunnistuse saamises pole midagi tavainimesel üle jõu käivat. Küllap see nõue on mõne vanaema kohta ülekohtune, miks ta peab endale seda taotlema, kui ta oma enda lapselast hoiab. Kuid vaid selline süsteem tagab kohaliku omavalitsuse kontrolli, et eraldatud raha eest laps ikka hoitud saab.
Miks ei saa lapsevanem raha oma kätte?
Olgu kohe öeldud, et me ei kahtlusta inimesi ette pahategudes ning peamine põhjus, miks lastehoiuraha inimestele kätte ei või anda, pole hirm asotsiaalide ees. Tõsi küll, ka see mure jääb meil ära, et mõni vanem oma lapse raha pärast lasteaiast ära võtab, aga nende üksikute juhtumite järgi ei saa teha reegleid kõigile, nendega peab tegelema lastekaitse. Peamine põhjus on soov suunata raha eelkõige lapse arengut soodustavasse tegevusse ning aidata vanemaid oma töö- ja pereelu ühitada. On oluline, et laps saab enne kooli ka haridust ning suhtlemiskogemust. Kui ema saab ja tahab lapsega ise kodus olla, on see väga tore, kuid lapse tervikliku arengu huvides peaks ta siis käima mõnes ringis ning eelkoolis, mida linn samuti toetab. Lapsel peab enne kooliminekut olema veidigi suure kollektiivi kogemust, muidu võib ta esimeses klassis päris ära ehmatada. Lõpetan arvudega, mis kinnitavad, et niisuguse süsteemi käivitamine on pigem tahtmise ja soovi, kui rahaliste võimaluste küsimus: Kui käesoleval aastal näeb Tallinna linna eelarve lasteaedade ülalpidamiseks ette ca 450 miljonit krooni (siia ei arvata sisse investeeringuid), siis eeldusel, et järgmisel aastal on Tallinnas lapsi veidi rohkem kui täna (arvestame 22 500 lasteaia-ealise lapsega), siis oleks vastav kulu 675 miljonit krooni – eeldusel, et kõik lapsevanemad, kelle laps lasteaias ei käi, seda toetusraha reaalselt ka taotlevad. Seega: täiendav kulu oleks 225 miljonit krooni. Uute lasteaedade ehitamine on kahtlemata kaugelt kallim, see ei lahenda sugugi kõigi laste probleeme ning peale selle võtab see aega. Lapsed vajavad aga tuge täna.