Inimene Euroopa masinavärgis – Euroopa Liidu personalipoliitika põhiküsimusi
Siim Kallase kõne personalijuhtimise konverentsil „Tulemuslik organisatsioon“ Tartus 8. aprillil 2005
Brüsselis ilmub ingliskeelne ajakiri „The Bulletin“, mis on mõeldud eelkõige informatsiooniks mittekohalikele igasuguste sündmuste (kontserdid, näitused jne) toimumise kohta. Seal ilmub ka artikleid. 17nda märtsi „The Bulletin“ avaldas elustiili rubriigis artikli „The Sex files“. Selles artiklis on juttu nn. eurokraatide vaba aja veetmise moodustest. Pikantsete leidude seas on üks lõik: „Loomulikult on Brüsselis ka romantikat, linn, mis on täis noori vallalisi professionaale, k.a praktikante kõigis EL institutsioonides, parlamendi juures töötavaid assistente, nõunikke, lobiste, ajakirjanikke, advokaate ja eurokraate – kõik lootes omavahel „seguneda“ ja ehk teha ka parim partii. „Elu siin kui ülikooli jätk. See on kui lennujaam, kus reisijad tulevad ja lähevad,“ ütleb üks konsultant.
Brüssel on suur rahvusvaheline keskus, kus kohtuvad erinevad inimesed, erinevad kultuurid, erinevad suhtumised.
Brüsselis on muude riikide kodanikke 27%.
Brüssel on tähelepanuväärne linn. Linna ilme on vastuoluline. Need, kes liiguvad ainult euroasutustes, ei pea just kuigivõrd lugu nende asutuste asupaikade välisilmest. Monotoonsed, üksluised, mõned ootamatult hiiglasuured. See erineb suuresti muust Brüsselist, mis on üsna inimsõbralik, roheline, mugav. Osalen ameti tõttu ka aruteludel Brüsseli linna tuleviku üle. Peamiseks arutelu teemaks on – kuidas vähendada euroasutuste eraldatust, kuidas sulandada neid linnakeskkonda. See on sümboolne, sest eraldatus kohalikust elust on iseloomulik ka sellele rahvusvahelisele inimkooslusele, kes töötab Brüsselis, sealhulgas Euroopa Komisjonis.
Kohalikud ei armasta eriti eurorahvast. Hiljuti ilmus flaamikeelses ajalehes „Trend“ üsna vaenulik artikkel, mille pealkiri võiks olla: „kuninglikud palgad“, mis sisaldab küll hulga ekslikku informatsiooni, kajastab aga vägagi hästi kohalike suhtumist euroinimestesse. Pidevad konfliktid on kohalikega eurokoolide ja eurolasteaedade teemal. Euroametnikel on võimalik kasutada oma autodel numbrimärki lühendiga EURO, aga üldiselt ei soovitata väga seda teha.
Samal ajal väidab üks rahvusvaheline uurimus, et Brüssel on expat-ide jaoks siiski palju sõbralikum linn, kui näiteks Amsterdam, Pariis või London. Brüsselisse elama asujad lahendavad oma eluaseme leidmise, lastele hariduse andmise ja vajalike teenuste leidmise probleeme palju kergemini, kui muudesse suurlinnadesse asujad.
Sellises keskkonnas töötavad rahvusvahelised institutsioonid, kelledest kõige suurem ja ka kõige märgatavam on Euroopa Komisjon.
Euroopa Komisjonis töötab üle 22 tuhande inimese. Aegade algusest on peamiseks töölevõtu kriteeriumiks peetud professionaalsust, asjatundlikkust. Ja see on arusaadav, kui silmas pidada neid väljakutseid, mis komisjonis töötamine inimestele esitab. Praktiliselt igal Euroopa Komisjoni istungil on arutusel mõni otsus, millel on ülemaailmne tähendus. Olgu see midagi, mis puudutab rahvusvahelist kaubandust, lennu- või meretransporti, humanitaarabi. On ainuvõimalik, et inimesed, kes selliseid otsuseid ette valmistavad, on väga asjatundlikud. See teeb komisjonis töötamise põnevaks, paneb inimeste võimed proovile.
Töö keerukus on kindlasti üks asi, mis inimesi tööle tõmbab.
Konkurss on tihe. Euroopa Personalivaliku Amet saab aastas 900 000 tööleasumise sooviavaldust. 2003ndal aastal valiti välja 2600 inimest.
Üks suuremaid probleeme Euroopa Liidu personalipoliitikas on nn. geograafilise tasakaalu probleem.
Mis oli varem? Inimesi võeti tööle ja edutati ülemuste suva järgi, nende vabal valikul. Liikmesriigid jälgisid tähelepanelikult teatud proportsioone erinevatesse ametitesse võtmisel. Suur oli poliitiline sekkumine juhtivatele kohtadele määramisel. Esines onupojapoliitikat, ülemuste kapriise, puudus igasugune arusaadavus ja läbinähtavus. Inimene õigupoolest ei teadnud, mida peab tegema, et edu saavutada. Igatahes heast tööst ei piisanud. Komisjoni juhtimise reform kehtestas ja korrastas töölevõtmise ja edutamise põhimõtted. Aluseks on eeskätt võimed ja tööalane tublidus. Lisaks jälgitakse geograafilist ja soolist tasakaalu. Poliitilist sekkumist ei sallita. See on ülioluline komisjoni ametnike jaoks, et nendest põhimõtetest peetakse kinni. Minu ametissenimetamise kuulamistel oodati minult nagu usutunnistust, et ma kinnitaksin – võimed eelkõige. Merits must come first. Tegin seda, sest olen veendunud, et see on õige põhimõte. Nüüd jälgitakse tähelepanelikult uue administratsiooni iga personaliotsust, et teada saada, kuidas on olukord tegelikult ja kas peetakse lubadustest kinni.
Seni oleme pidanud.
Aga ma pean ka möönma, et „võimed eelkõige“ põhimõte on õigupoolest vastuolus geograafilise tasakaalu vajadusega. Euroopa Liidu ülesehitus nõuab, et ka Euroopa Liidu administreerimisel ja tema institutsioonide mehitamisel, oleksid kõik liikmesriigid vääriliselt esindatud. Kuidas seda tagada – sellel küsimusel puudub rahuldav vastus. Eriti kui silmas pidada tänast olukorda, kus ka uued liikmesriigid on õigustatud nägema oma esindajaid igasugustel komisjoni ametikohtadel.
Milline on täna erinevate riikide esindatus? Üldiselt võib välja tuua teatud tähelepanekuid. suuremad riigid on esindatud enamvähem võrdselt, britte on veidi vähem, kui teisi suurte riikide esindajaid. Väikesed riigid on reeglina proportsioonis paremini esindatud, kui suured riigid. Eriti suur on Belgia esindatus, ja seda kõikidel tasanditel. Personaliskaala ülemises pooles (umbes 10000 inimest) on belglasi 1151, sakslasi 1266, prantslasi 1347, britte 928, kreeklasi 557(!), itaallasi 1143.
Laienemisega seoses otsustasid EL institutsioonid luua 3400 töökohta spetsiaalselt uute liikmesriikide tarvis. Esimesed konkursid on korraldatud, esimesed inimesed ametisse määratud. Kogu asi kulgeb ebarahuldavalt, mis sundis mind esitama komisjoni istungile teravatoonilise dokumendi nõudega lõpetada töölevõtmise protseduuridega venitamine kõikides peadirektoraatides ja teenistustes.
Kõige kõrgematele kohtadele on uutest liikmesriikidest tulijatele välja kuulutatud kümme konkurssi. Seni on ametisse nimetatud vaid viis. Kõrgemaid juhtivaid kohti on uutele liikmesriikidele planeeritud 41, välja on kuulutatud 22 konkurssi, ametisse nimetatud vaid 11.
Lisaks kõigele on juba toimunud ametissenimetamised kutsunud esile süüdistusi ühtede riikide eelistamises ja teiste tõrjumises, mis on täiesti alusetud. Põhimõte – parim mees või naine saab koha – teeb oma töö.
Kuidas edukalt konkureerida huvitavatele kohtadele Euroopa Komisjonis? Senised tähelepanekud näitavad, et professionaalsete teadmiste ja oskuste poolest pole uutest riikidest tulijad halvemad, kui vanadest riikidest tulijad. Küll aga on silmapaistvalt nõrgem Euroopa temaatika tundmine. Kuidas Euroopa masinavärk töötab? Milline on otsuse tegemise mehhanism? Milline on erinevate valdkondade ja probleemide ajalugu, milline taust? Millised on erinevate liikmesriikide vaated ühele või teisele küsimusele? Nendele küsimustele tasub vastuseid teada. See torkab silma.
Erinevad riigid suhtuvad oma inimeste saatmisesse erinevalt. Mõned arvavad, et õiged telefonikõned või avalikkuses tehtav lärm oma inimeste ebaõiglasest kohtlemisest on abiks. Pigem on olukord küll vastupidine. Edu saavutavad need riigid, kus tegeletakse oma inimeste süstemaatilise ettevalmistamisega ja ka nende käekäigu jälgimisega, tagades neile ka vajadusel soliidse tagasipöördumise kodumaale. Mõned administratsioonid vaatavad aga tööle pürgijatele negatiivselt.
Töötajalt nõutakse tingimusteta lojaalsust institutsioonile. Kehtestatud on küllalt ranged reeglid, mis peavad vältima huvide konflikte. Samuti ei ole lubatud mitme peremehe teenimine. Ka loengute pidamine ja õppetöö on lubatud vaid väga piiratud ulatuses.
Professionaalsuse, lojaalsuse ja töölepühendumise eest maksab Euroopa Komisjon korralikku palka. Missugune on Euroopa Komisjoni palgapoliitika? Kuna komisjon on kõige nähtavam ja kõige arvukam EL institutsioon, siis võtame vaatluse alla palgapoliitika Euroopa Komisjonis, seda enam, et see ka minu tegevusvälja kuulub.
Nagu öeldud, palk on hea. Kõrge palgatase on igati põhjendatud. Peavad ju EL täidesaatvas harus olema parimad asjatundjad. On loomulik, et see tase on üldjuhul kõrgem, kui liikmesmaade avalikus sektoris ja samuti, et see on kõrgem, kui asukohamaas.
Konkureerimine erasektoriga on juba keerulisem. Näiteks komisjonil on raskusi piisava hulga heade infotehnoloogia asjatundjate leidmisega, samuti on puudus turvalisusspetsidest (eks ole tähelepanuväärne).
Komisjonis on kolme liiki töölepinguid – komisjoni ametnikud, kes omakorda jaotuvad alalisteks (officials) ja ajutisteks (temporary agents). Kolmas rühm on lepingulised töötajad. Nende viimaste palkamise poliitika on oluliselt erinev. Need on eelkõige inimesed mitmesugustes abistavates funktsioonides (autojuhid, arveametnikud), kelle puhul ongi eelduseks, et nad palgatakse kohalikult tööjõuturult ja nende palgatase lähtub eelkõige kohaliku tööturu olukorrast.
Kui võrrelda komisjoni palgataset muude rahvusvaheliste organisatsioonidega, erasektoriga ja liikmesriikidega, siis on ühes uurimuses (see on küll tehtud laienemiseelse EL kohta, aga uuemat pole) välja toodud järgmised erinevused: üdiselt on EL palgatase kuni 30% madalam kui rahvusvahelistes ettevõtetes, madalam, kui arengupankades, madalam, kui 5-7 liikmesriigi alalises esinduses. Aga palgatase vanade liikmesriikide avalikus teenistustes on 40-70% EL omast. On siiski mõni liikmesriik, kus keskmine palgatase on 90% EL palgatasemest. Palgatase EL-s on kõrgem kui NATOs ja ÜROs.
Mis puutub võrdlusesse kohaliku palgatasemega, siis mul pole käepärast ülevaatlikke andmeid, aga mõned indikatsioonid on saadud seoses lepinguliste töötajate staatuse rakendamisega. Komisjon maksab teatud töötajatele, kes teevad lihtsamat arvestusalast tööd komisjoni raamatupidamistalituses natuke üle 2000 euro kuus. Ja selliste kohtade peale on väga suur nõudmine. Öeldakse, et ka 1600 eurot kuus on sellise kategooria jaoks väga hea palk.
Milline on tänane palgaskaala Euroopa Komisjonis? Palgaskaala koosneb 16 põhiastmest, millel on omakorda igal ühel 4 alamastet. Madalaima astme palk on täna 2341 eurot, kõrgeima astme palk 16207,45 eurot. Need, kes on mujalt pärit, saavad 16% nn. expatriation allowance’i, lisad on ette nähtud ka lapsi kasvatavatele vanematele. Palkadest võetakse maha maksud ja sotsiaalkindlustuseraldised.
Millised on elamiskulud Brüsselis? Kindlasti kõrgemad, kui Eestis. Erinevalt paljudest teistest Euroopa suurlinnadest peetakse Brüsseli eluasemeturgu väga soodsaks. Tõepoolest, erinevate eluasemete müügiks või üüriks pakkumine on laialdane, igaüks võib valida endale sobiva nii hinna kui ka asukoha poolest. Üritasin komisjoni sisevõrgustikus levitatavat eluasemepakkumiste loetelu analüüsida. Pakkumisi oli üldse umbes 600, keskmine üürihind oli umbes 10 eurot ruutmeetri kohta kuus, aga muidugi sõltub kõik ka asukohast ja kvaliteedist, on ka märksa kallimaid.
Töötajatele antakse ka väga korralikud sotsiaalsed tagatised. Komisjoni töötajatele on ette nähtud korralikud pensionid. Euroopa Liidu eelarves on liidu töötajatele pensioni maksmiseks ette nähtud umbes 800 miljonit eurot aastas.
Kuidas saada komisjonis suuremat palka? Kui mitte arvestada seda, et vastavalt Belgia seadustele korrigeeritakse palka igal aastal vastavalt inflatsioonile (mis muidugi igal rahandusinimesel ajab kananaha ihule, aga on inimesele loomulikult väga meeldiv), siis on vastus lihtne – on vaja karjääri teha, palgaskaalal ülespoole liikuda. Iga karjäär on keeruline, iga karjäär on unikaalne, üks soovitus on siiski lihtne – tuleb kõvasti ja targasti tööd teha, siis tuleb ka ülemuste armastus. Aga selleks, et ülemuste armastuse kujunemine oleks lihtsamalt jälgitav ja arusaadav, on välja töötatud teatud reeglid. Inimeste töid ja tegemisi hinnatakse punktisüsteemi alusel, iga inimese kohta tehakse nn. career development review. See on uus asi, üks kesksemaid administratiivreformi uuendusi. Selle kohta on tehtud üsna palju ka kriitikat, mis seisneb põhiliselt kahes väites – et kogu protseduur on ikkagi vaid formaalne ja et kui ta ka ei ole väga formaalne, on ta siiski väga töömahukas ja bürokraatlik. Üritame asja lihtsamaks ja mugavamaks muuta. Samas ollakse üldiselt rahul sellega, et inimeste edutamine on nüüd lausa mõõtmatult rohkem arusaadavam ja transparentsem. Kogu ametnikkond oli jõudnud sügava rahulolematuseni, nähes, et tee, mis sa teed, ikkagi saab parema koha keegi, kellel on mõjukaid soosijaid või kes lihtsalt ülemusele rohkem meeldib.
Kui tõsine on keelteoskuse, eriti prantsuse keele oskamise vajadus? Sellele võib vastata mitut moodi. Ajalooline paratamatus on, et inglise keel on maailmakeel ja prantsuse keele tähtsus väheneb kogu aeg. Formaalselt saab komisjonis peaaegu ainult inglise keeles hakkama. Kuigi töölevõtmisel on kirjutamata reegliks vähemalt kahe töökeele rahuldava oskuse nõue (töökeeled on inglise, prantsuse, saksa). Aga samas räägitakse komisjonis ikkagi parasjagu palju prantsuse keelt, ja osa pabereid tuleb, vähemalt esialgu, ainult prantsuse keeles. Järelikult on päris suur puudus see, kui töötaja ei saa rahuldavalt oma asju ka prantsuse keeles ajada. Ta vähemalt kaotab palju aega. Aga minu arvates on stiili küsimus mõnevõrra laiem. Euroopa institutsioonides töötajate kogukonnas peetakse üsna enesestmõistetavaks, et osatakse palju võõrkeeli. Minu kabinetis olevad komisjoni ametnikud räägivad lisaks emakeelele kolme, nelja võõrkeelt, sealhulgas hispaania, itaalia, araabia, hiina keelt. Keelteoskus on stiilne, see on siinse töötaja kindel tunnusomadus, nii nagu inglise rahvariie on tumesinine triibuline ülikond.
Inimene loomulikult pole kunagi rahul, eriti mis puudutab palka ja karjääri. Loomulikult on olemas ka institutsioonid, mis inimeste tööalase rahulolematusega tegelevad. Komisjonis tegutseb kaheksa ametiühinguliitu. Varem oli komisjoni esindajate ja nende liitude läbirääkimised üksjagu kaootilised, ühes toas olevat koos olnud 60 inimest, kes kõik üksteise võidu käratsesid. Eelmise komisjoni ajal tehti ka siin tähtsaid muudatusi. Loodi töötajate komiteed, kuhu ametiühingud oma esindajaid valivad. Asi on nüüd palju korrastatum ja minu isiklik mulje on, et koostöö on konstruktiivne, kuigi kära tehakse ühe või teise asja ümber sageli üsna kõvasti.
Viimase aja kaks suuremat tüliküsimust on olnud keeleõpetajate küsimus ja lepinguliste töötajate rakendamine. Nagu iga teinegi täitevvõimu asutus, nii on ka komisjon seadusandja nõudliku surve all eesmärgiga kasutada talle eraldatud raha tõhusalt. Komisjoni palgal oli 43 keeleõpetajat. Lihtne analüüs näitas, et keeleõpetus, samas koguses ja kvaliteedis maksab väljastpoolt tellitud teenusena 4 korda vähem, kui endisel viisil korraldatud keelõpe. Komisjon koondaski 43 keeleõpetajat, aga see oli suur, suur konflikt, kuhu oli kaasatud ka parlament ja on lõpuks kaasatud ka kohus. Esitati kõige lõikavamaid süüdistusi, mis rajanesid kas tõsiasjade mittetundmisel või nende teadlikul mahavaikimisel. Nagu ikka sellistel puhkudel. Eriti hoolega vaadati mööda tõsiasjast, et komisjon on sellistel puhkudel väga helde. Koondatud keeleõpetajatele maksti hüvitist sõltuvalt töötatud ajast 14-24 kuu palk…
Kui eelmine asi on nüüd vaid kohtus, siis lepinguliste töötajatega seonduv kogub tuure. Seda enam, et käimas on valimised töötajate komiteedesse.
Teema on jällegi püstitusena suhteliselt lihtne ja arusaadav. Nagu öeldud, on komisjoni põhitegijad komisjoni alalised ja ajutised ametnikud, kelle palkamise reeglid on sarnased avaliku teenistuse reeglitele liikmesmaades. Aga on ju ka veel igasugused abiteenistused, kuhu peaasjalikult palgatakse kohalikke inimesi. Varem kehtis suhteliselt arusaamatu, erinevatel aladel erinev inimeste palkamise süsteem, mille tagajärg oli, et keegi õieti ei saanud aru, kuidas mõni inimene sai palju palka ja teine jälle vähe ja kuidas see kõik on seotud kohaliku tööjõuturuga. Otsustati, et minnakse üle loomulikule ja arusaadavale süsteemile – inimesi hakatakse tööle võtma töölepingu alusel, mis arvestab eelkõige kohaliku tööturu vajadusi ja võimalusi. Lepingulistele töötajatele antakse korralikud garantiid. Süsteem näis selge ja loogiline. Aga loomulikult selgus, et osa töötajaid on vanas süsteemis selgesti üle makstud, nende üleviimine uuele süsteemile ei kulge ilma pahandusteta. Pahased ollakse eelkõige Belgias, sest kohalikele makstakse vähem, kui mujalt tulnutele, kuigi neid selles kategoorias on vähe. Ja kritiseeritakse loomulikult ka neid, kes palgatingimusi määravad. Nii et tavaline tööandja-töövõtja võitlus.
Kokkuvõttes ütleksin, et on suur asi, eriti nooremapoolse inimese jaoks, panna oma võimed proovile rahvusvaheliste probleemide lahendamisel. Mõnikord võib niiviisi oma kodumaale väga palju kasu tuua. Tuua kasu, mis on kasulik väga suurele hulgale inimestele. Võidelda suurte asjade eest. Ka suurte vastastega. Euroopa institutsioonid on kindlasti sellised asutused, millistes eestlastel on varem olnud ainult harva võimalus töötada. Uus väljakutse kõigile, kes laias maailmas ennast võitlusvalmina tunnevad. Tõepoolest – olemegi saanud eurooplasteks, jäädes samal ajal eestlasteks. Gustav Suits, eks ole.