Hiljuti leidsin oma raamaturiiulist ühe vana teatmiku – „Maailma maad“, välja antud 1964. Mäletan, et keskkooli ajal uurisin seda raamatukest väga põhjalikult ja suure huviga, jätsin meelde palju fakte erinevatest maadest. Sirvisin seda nüüd uuesti. Avastasin, et näiteks Filipiinide rahvastik on vahepeal kolm korda kasvanud, samuti ka Tai elanikkond, Hiina oma üle kahe korra. Ja see on ju kõik juhtunud minu eluajal!
Hiljuti arutas Euroopa Komisjon ühte ettekannet kliimamuutuste võimalikest tagajärgedest. See ajas hirmu nahka. Kõigest mõnekümne aasta pärast võivad aset leida üsna kohutavad muutused. Üks on igatahes juba täna kindel – kliimast tingitud suured loodusõnnetused – uputused, tormid, metsatulekahjud – sagenevad ja levivad üha laiematele aladele.
Ammu enam ei valda meid tehnoloogiline usund, usk, et uus tehnoloogia parandab kõik. Pigem tunneme kõhedust geenitehnoloogia arengute üle, samuti tuumaenergeetika arengu üle. Viimasel ajal olen lugenud artikleid, kus hoiatatakse interneti võimaliku kokkukukkumise ja selle tagajärgede eest.
Kõikidel õnnetustel on oma statistiline mõõde – tsunami hävitas 280000 inimelu. Eestis on taasiseseisvusaja jooksul vaatamata autoliikluse pöörasele kasvule isegi absoluutarvestuses langenud liikluses hukkunud inimeste arv. Aga kõikides õnnetustes on ju ka isikuline traagiline mõõde. 280000 inimlikku tragöödiat hiidlaine tagajärjel. Vähemalt 150 inimlikku tragöödiat Eesti liikluses igal aastal. Keda see huvitab, et statistiliselt on õnnetusi vähem, kui varem?
Ma arvan, et kuigi meil ei ole meie tänases maailmas keskaegseid surmahirme – taudid, röövretked, pole meil tänases maailmas hirmu ja ebakindlust põrmugi vähem. Vaatamata demokraatia, vabaturumajanduse ja tehnoloogia võidukäigule.
Loodus püüdleb tasakaaluasendi – homöostaasi poole. Tegelikult otsib ka inimene alati tasakaalu muutuvas maailmas.
Minu küsimus on – kas sel ajal, kui meil on nii palju uusi ja vanu ebakindlust tekitavaid ja tasakaalu hävitavaid asju siin maailmas, võiks vanamoodsatest väärtustest olla abi selle tasakaalu leidmisel.
Ma pean eelkõige silmas perekonda ja perekondlikke sidemeid.
Kui ma õppisin ülikoolis, pidasime ühe ägeda väitluse teemal: kas lapsi on üldse mõtet kaasaegsesse maailma muretseda. Oli üks äge väitleja, kelle mõttekäik oli umbes järgnev.
Muretsed lapsed, ja sul on igavesti nende pärast mure – kas nad ei saa liiklusõnnetuses viga, kas nad tulevad suusareisilt tervete kontidega tagasi. Teevad mingi pahateo, sina kas vastutad, või vähemalt heidab see sulle varju. Lähevad pankrotti ja neil on sinu raha vaja, et hädast välja tulla.
Oled poliitik ja muretsed, kas kuidas sinu ümber toimuv võib sinu laste tegemisi kahjustada. Ühesõnaga – kui pole lapsi, on kohe palju vähem ka muresid.
Niiviisi võib ju ka mõelda.
Aga võib mõelda ka teisiti.
Kordan siinkohal mõtet, mida olen pikemalt käsitlenud varem. Lasteta maailm on tragöödia vanaduses. Kõik me vananeme. Ja siis me avastame, et kui me oleme üksi, ei asenda meie voodi juures meie lapsi ei esimene, teine ega viies pensionisammas, ega suur pangakonto, ega riiklik sotsiaalhoolekanne.
Meie aja suurimaid õnnetusi on see, et lasteta maailma tragöödiast saadakse aru alles siis, kui on juba hilja.
Maailma ajalehed avaldasid fotosid president Bushi ametisseastumise pidustustelt. Presidendi kõrval olid tema abikaasa ja tütred. Ühel pildil vaatasid mõlemad tütred oma isa poole. Nende pilkudes oli palju. Armastus. Uhkus. Usaldus. Kui raske ka poleks Ameerika ühendriikide presidendil, kuidas ka teda ei sõimataks, tema perekond on ja jääb talle ustavaks. Nii pole loomulikult sugugi mitte ainult USA presidendi puhul. Paljude andekate inimeste mälestustest võib lugeda, kui raske on nendel olnud tagasi lüüa keskpärasuse metsikut viha. Keskpärasus on alati tahtnud andekaid nende eluajal lüüa, kasutades selleks alatuid võtteid – laimu, valet, madalaid tundeid. Vahet pole, kas on tegemist helilooja, ärimehe või mõne muu ala avaliku elu andeka tegelasega. Perekond pakub sellisel puhul tihti turvalist tagalat. Las laimab võõra kadedus, sa ikka elad südames, ütleb tuntud laulusalm isamaa kohta. Aga see käib ka armastatud inimese kohta.
Kolimisega seoses tuleb tavaliselt korrastada ka oma arhiivi. Selle käigus avastad palju huvitavat, igasuguseid pabereid, isegi, mis ei ole salajased. Mõtled, et kunagi, kui aega rohkem, avad vanad pappkastid ja töötad kõik kogutud materjalid põhjalikult läbi. Aga ei ole kindel, et seda aega üldse kunagi tulebki. Mis sellest paberihulgast ja fotodest saab? Äkki keegi teine tunneb huvi? Ega ometi riik?
Arvan, et kõik on tähele pannud, kuidas teatud eas tekib suur huvi oma vanavanemate ja teiste eellaste vastu, sugupuu vastu, väljapaistvate inimeste vastu oma suguseltsis. Ja see uhkus oma eelkäijate tegude üle, teadmine nende tegudest käib edaspidi meiega kaasas kogu elu.
Mäletan, kuidas ema mulle näitas haruldasi vanu raamatuid ja ajakirju, hoolega kogutud ajaleheväljalõikeid ja dokumente oma isast, minu vanaisast, kes oli päris oluline persoon. See oli huvitav, see oli erutav.
Kas pole meil tänagi kõige magusam see ettekujutus, et kunagi loevad sinu raamatuid sinu lapsed ja lapselapsed, vaatavad vanu fotosid ja jutustavad oma sõpradele lugusid oma vanematest ja vanavanematest?
Aga kui lapsi ega lapselapsi polegi?
Missugust rolli on ajaloos ja poliitikas mänginud perekondlikud sidemed! Kogu keskaja ühiskonnakorraldus rajanes perekondlikele suhetele – valitsejasuguvõsad, aadlikud. Tähtsate perekondade liikmete vahelised abielud olid tihti suureks poliitiliseks sündmuseks. Ja nähtavasti tugines nendele suhetele teatud tasakaal, teatud stabiilsus, teatud selgus, millele polnud õieti alternatiivi.
Napoleon I pani enda vallutatud riike juhtima oma sugulased, vennad Jerome, Louis ja Joseph, õemehe Murat. Ta nimetas seda – systeme familiale. Tema vennapoeg Louis-Napoleon Bonaparte, kes valitses Prantsusmaad presidendi ja keiser Napoleon IIIndana, üritas midagi samasugust, aga see kukkus tal mitte eriti hästi välja. Uus ühiskond hakkas sellist praktikat pahaks pidama ja onupojapoliitikaks kutsuma.
Aga ka uuemas ajas pole perekonnad valitsemises kusagile kadunud.
Kes kujutaks Ameerika Ühendriikide uuemat ajalugu ette ilma perekond Kennedyteta ja täna ka ilma perekond Bushita? Või Indiat ilma Nehru ja tema tütre ning tütrepojata?
Fareed Zakaria kirjutab oma raamatus, et tähtsat osa ameerika ühiskonna poliitilises kultuuris etendavad missiooniteadlikule perekond Grahamile kuuluvad ajakirjandusväljaanded Washington Post ja Newsweek.
Soome ühiskondlikus elus on tähtsat missiooni kandnud perekond Erkko, kellele täna kuulub rida ajakirjandusväljaandeid eesotsas „Helsingin Sanomat-ega“.
Perekondlike sidemete muutumine on vaadeldav ka ilukirjanduses. Meie raamaturiiulitel on Forsythe´de saaga, Perekond Thibault. Tammsaare kirjutas Tõe ja Õiguse, mis on ju ka perekonnasaaga. Aga sel ajal, kui Tammsaare kirjutas oma suurteost, kirjutasid omi raamatuid ka Remarque ja Hemingway. Ja nende teostes on peategelased juba kõik vabad ja vallalised. Peategelaste lastest pole hoopiski juttu. Scott Fitzgeraldil on abielu negatiivne ja loomulikult ilma lasteta.
Perekondade roll majanduses on omaette suur teema. Suurem osa ettevõtteid maailma majanduses on tänagi perekonnaettevõtted. Loomulikult on enamus neist väikeettevõtted. Aga mitte ainult. Vähemalt 32 tuntud firmat maailmas on olnud ühe perekonna käes rohkem kui 200 aastat. Kuulsaid majandusperekondi on minevikus ja tänapäeval. Rotschildide suguvõsa alustas 18ndal sajandil ja on tänaseni aktiivne.
Fordid on üle saja aasta kontrollinud omanimelist autotootmist. Neile kuulub tänagi 40% hääleõiguslikest aktsiatest. Samsungi kontrollib perekond Lee, Peugeot-Citroen on samuti 42% ulatuses perekonna kontrolli all. 47% BMW aktsiatest kuulub perekonnale Quandt. Rockefellerid, Wallenbergid, perekond Barclay, Wal-Mart ja perekond Walton, Agnellid ja FIAT.
Perekonnafirmadel on loomulikult palju probleeme, mida mitteperekondlikel aktsiaühingutel pole. Perekonnafirmadest on vaid need jätkusuutlikud, kes suudavad perekonnasjad äriasjadest lahus hoida. Aga ikkagi – kas pole võimas elueesmärk ja rahulduse allikas –ehitada üles ettevõte, mis kannab sinu ja sinu perekonna ajalukku. On, mille nimel elada ja vaeva näha.
Kui õppisin ülikoolis, uurisime õhinaga kõike, mis puutus eksistentsialismi ja võõrandumise teooriat. Ülo Vooglaid kinnitaks mu sõnu, et võõrandumine on üks tähtsamaid ilminguid ühiskondlikus elus. Ta mõjutab tõsiselt meie hingeelu.
Võõrandumine on nähtus, kui sinu tegevuse tulemus eraldub sinust ja muutub sulle vaenulikuks jõuks, näiteks, kui sinu tegevuse tulemus kuulub kellelegi teisele. Võõrandumise ületamine on inimese jaoks eksistentsiaalse tähtsusega. Ja kui me nüüd vaatame erinevaid majanduslikke organisme, siis näeme, et võõrandumise ületamiseks võib olla väga erinevaid teid. Pole mingit kahtlust, et perekonna ettevõte on hoopis teistsugune kui mõnevõrra anonüümne investeerimisfondidele kuuluv ja palgalistele otsustajatele tuginev ettevõte. See on siis, kui see ettevõte on edukas.
Muidugi, ajalugu ja kirjandus toob hulgaliselt näiteid ka perekonnaettevõtete ebaõnnestumisest just seetõttu, et juhtimine jäi väga perekondlikuks ja suletuks. Kuid modernse juhtimisega perekonnaettevõtted võivad kaua kesta ja olla edukad.
Euroopa Komisjon asub Brüsseli peamise mošee läheduses. Aeg- ajalt liigub sealkandis suuremaid ja väiksemaid inimrühmi, islamiusulistele iseloomulikult riietatud, naised pearättidega ja mehed pikkade ürpidega. Paljud nendest on noored inimesed, selge ja targa silmavaatega. Mitte mingil juhul ei julge mina öelda, et islam on tugev, kuna temasse uskujad on madalama haridustasemega inimesed. Mida positiivset ikkagi pakub islam tänapäeva inimesele? Miks islamiusulised, sattudes läänelikku kultuurikeskkonda, ei loobu kergendusega näiliselt väga vanamoodsast ja isegi tagurlikust maailmavaatest, vaid vastupidi, säilitavad seda ja võitlevad oma põhimõtete tunnustamise eest elukohamaades (Hollandis näiteks, aga ka Prantsusmaal – pearättide kandmine koolis, me ju mäletame)?
Pean tunnistama, et maailma ajalehtedes ei ilmu palju artikleid, kus analüüsitaks islami positiivseid külgi ja selgitaksid, milles on islamiusu külgetõmbejõud inimestele tänapäeva maailmas. Rohkem on mõistagi juttu islamiterrorismist, aga see on hoopis eri teema ja ka islami poliitilisest mõõtmest. Islamiusuliste perekondlikud sidemed näivad väga arhailistena. Mitmenaisepidamine on justkui meie moraali seisukohalt kole asi. Kuigi, mulle tundub, et läänemaailm on tegelikult mitmenaisepidamise juba ammu legaliseerinud, isegi ruumis , aga ajas kindlasti.
Palju räägitakse naiste õiguste puudumisest islami perekonnas. Kui see on nii, siis miks nad, asudes arvukalt lääneriikides, ei loobu meie meelest valest perekonnakäsitlusest, vaid on selle üle hoopis uhked? Seadus ju kaitseks teisitimõtlejaid. Mitte kuidagi ei saa oletada, et islamiühiskonda lääneriikides jälgib mingi kuri salateenistus, mis hävitab kõik teisitimõtlejad.
Kas ei paku islamiusuliste perekonnamoraal inimestele puuduvat kindlustunnet ja stabiilsust?
Islam on Eesti jaoks kauge ja võõras. Aga Brüsselis on see täiesti olemas, rääkimata Antverpenist, Rotterdamist, Pariisist. Ma ei käsitle islamit kindlasti mitte vaenuliku jõuna, see oleks ebaõiglane. Aga kahtlemata on ta võistleja, võistleja läänemaailmale. Selle võistleja tulemises on palju jõudu. Islami poliitilistest eesmärkidest aru saamiseks tasub lugeda autorit nimega Bernard Lewis. Tema usulis-poliitiline eesmärk on lüüa kristlust. Sellel taustal näib mulle läänemaailma innukus vaikida kogu lääne kultuuri kristlikest alustest üsna ebaloogilisena, kuulsa valemi: ei sõda ega rahu tänapäevase kordusena. Kui nemad on jõuliselt võistlemas kristlusega, miks meie siis anname sõjaka ateismi ja kristluse ignoreerimisega omad positsioonid käest?
Rocco Buttiglione juhtum oli keerulisem, kui paistis. Parlamendil oli õigus komisjoni liikme kandidaati oma ametisse ebasobivaks pidada. Selle kohta esitati arukaid põhjendusi. Mis aga oli hämmastav, oli hüsteeriliste sõnavõttude hulk, mis olid uskumatult sallimatud. On justkui olemas mingi pealiin, mis ütleb, et igasuguseid vähemusi tuleb soosida ja igasuguseid vanu perekondlikke väärtusi tuleb eitada. Sallivus on justkui muutunud omamoodi sallimatuks ideoloogiaks. Aga probleem on selles, et neid vanu ja võib-olla mitte kuigi tänapäevaseid vaateid jagavad paljud inimesed. Nemad, eriti näiteks Itaalias, leidsid, et nende vaadete kandjale tehti teenimatult ülekohut. Kõik äärmuslikud vaated tekitavad vastuäärmuslikke vaateid. Sõjakas sallivus võib tuua vastulöögi sõjaka sallimatuse näol.
Paljud jahmatasid, kui nägid, millise veenva ülekaaluga valiti tagasi Ameerika presidendiks George W. Bush. Sellel on palju seletusi. Ta oli veenev, ta oli kindel tagatis ameeriklaste julgeolekule. Aga ta on ka väga vanamoeline oma väärtustes, sealhulgas väärtustades tavalist perekonda. Kas ameeriklased leidsid vastuse oma igapäevahirmudele lisaks muule ka vanades perekondlikes väärtustes?
Ma ei hakka Fukuyamat ümber jutustama. Perekond oma klassikalisel kujul on kaotanud koha ühiskonnas. Ajalugu on perekonna asemel pakkunud paljusid asju, eelkõige riiki oma võimalustega. Riiklik sotsiaalkindlustus ja vanadekodud, tehnoloogia areng, usk tulevikku. Kõikides nendes aseainetes on tekkinud teatud kahtlused. Kas me ei hakka inimese sisse vaadates kaotatut kahetsema?
Rääkida püüdest mingeid vanu põhimõtteid elustada on väga riskantne asi. Äkki oled lihtsalt tagurlane? Ei suuda progressiga kaasa minna? Äkki on progressil varuks vastused ka tasakaaluasendi otsimisele? Ludiidid purustasid masinaid, katoliku kirik kasutas inkvisitsiooni moodsate mõttevoolude vastu.
Ja ikkagi tundub mulle, et on vähemalt kolm ajendit vaadata uue pilguga perekondlikke sidemeid ja nende poolt loodud võimalikku turvalisust.
Esiteks, islami kui maailmavaate levik ja tugevnemine, teiseks, mõtteviisi muutus Ameerika Ühendriikides, ja kolmandaks, ja see on kõige tähtsam – inimlik mõõde.
Midagi on ebakindlas maailmas meie enda, inimeste jaoks, justkui puudu. Äkki on see kindlustunne, mida annab kodu ja perekond, vanemad ja lapsed?
Siim Kallas