Head sõbrad, erakonnakaaslased!
Olen juba aastaid veendunud, et parempoolsete jõudude omavaheline võitlus kahjustab Eestit ja meie maailmavaadet. Ning et kui on olemas võimalus teha tõsiseid samme paremerakondade ühinemise teel, tuleks seda igal juhul katsetada.
Ühiskonna korraldamiseks on tegelikult kaks suurt põhimõtteliselt erinevat kontseptsiooni, mida me hästi tunneme. Need on üksikisiku vaba valikut eelistav ja üksikisiku vastutusele rajanev parempoolne ilmavaade ja rohkem kollektiivsele otsustamisele ja vastutamisele toetuv vasakpoolne ilmavaade. Lisaks veel mõned väiksemad, mida me samuti hästi tunneme. Valijale pole probleemide lahendamiseks võimalik esitada liiga paljusid terviklikke alternatiive. See tähendab, et suur poliitiline toetus saab teoreetiliselt osaks ikkagi suuremate alternatiivide esitajatele. Selline on eeldus, mis loomulikult ajaloos, ka Eesti ajaloos sugugi mitte alati teostunud pole. Aga eeldus on siiski selline. Järelikult on suurel ja ühel ühtsel parempoolsel erakonnal paremad eeldused pikas perspektiivis võimule pääseda ja oma ideid teoks teha. Sama kehtib ka suure ühtse vasakpoolse erakonna kohta.
Me kõik teame, mis toimub valimiskampaaniate ajal. Me peame tegelikult kahte valimiskampaaniat korraga. Üks kampaania on oma põhimõtteliste seisukohtade kaitseks, mis on huvitav, millele me tahame pühenduda ja mis ei tähenda kunagi isiklikku vihkamist ja vaenu. Samal ajal peame tegelikult teist kampaaniat sama valijaskonda püüdvate erakondade vastu, sest sellest sõltub lõpuks valitavates kogudes saadavate kohtade arv isegi suuremal määral, kui ideelisest võitlusest. See on tülgastav, frustreeriv, närvesööv, vastik. Just selle teise kampaania käigus lähevad sassi isikutevahelised suhted, tekib mõnikord leppimatu vaen samasuguste vaadetega inimeste vahel. Ja tekib poliitiline killustumine. Olen alati unistanud, et ükskord tuleb aeg, kus samade vaadetega inimesed on kõik koos samal pool poliitilise võitluse rindejoont ja kus sinu vaimne energia läheb tõesti ühiskonna korraldamise ideede propageerimiseks. Rääkimata sellest, et omavaheline võitlus teeb ka vastava leeri üldises võitluses palju nõrgemaks ja annab vastasele võimaluse võita paljaste kätega.
Eesti on väike. Ka poliitikas napib meil inimressurssi. Võimekad poliitikud, kellel on tegelikult samasugused vaated maailma asjadele, on hajutatud erinevate erakondade vahel ja tegelevad tarbetu omavahelise konkureerimisega. Täna on poliitilise tegevuse olemus samuti muutunud. Kui kümme aastat tagasi etendasid valijate toetuse võitmisel suuremat osa üksikud ülipopulaarsed esinejad, siis täna on poliitilise võidu tagamiseks vajalik arenenud organisatsioon. Sedagi pole mitte paljudel erakondadel. Aga näiteks Res Publica ja ka Rahvaliit on oma edu suuresti just tugevale organisatsioonile rajanud. Ka organisatsioonilist ressurssi napib. Siingi annaks ühendamine märkimisväärse kasu.
Ei maksa lasta ennast liiga kaasa kiskuda hetke toetusnumbritest. Poliitikas on paar väga kindlat tõsiasja, millele oma tegevus rajada. Need on kohtade arv seadusandlikus kogus (Res Publical on neid täna parlamendis 28 ja see arv ei muutu kuni 2007nda aastani) ja järgnevad valimised (kohalikud 2005 ja Riigikogu 2007). Kui me tahame Eesti poliitikas stabiilsust ja võimalust teostada pikaajalisi kavu, siis peame suutma poliitilisi jõude ühendada.
Olen lähiajaloos korduvalt pooldanud sarnaste parempoolsete vaadetega erakondade ühinemist. Rääkisime sellest omal ajal Tiit Vähi ja Mart Siimanniga. Mitu korda oli see mõte arutusel ka Mart Laari ja teiste Isamaaliidu poliitikutega. Siis piirdus kõik kena ja sisutu arusaamisega, et paremerakondade ühinemine on üks ütlemata väärt idee.
Ka Juhan Partsiga oleme seda mõtet arutanud juba 2003. aasta Riigikogu valimistest alates. Erinevalt varasemast olid need jutuajamised paremjõudude ühendamisest Juhan Partsiga konkreetsemad ja jõudsid kaugemale kui eales varem. Seda tuleb kindlasti lugeda positiivseks.
Nende jutuajamiste tulemusena sündis ka ajakirjanduse poolt “ideepaberiks” või “esimeeste visioonipaberiks” ristitud nägemus, mis on tänaseks ka Teie ette jõudnud. Selles dokumendis üritasime Juhan Partsiga visandada lähtekoha, millest saaksime selleteemalisi debatte erakonna sees juba laiemalt pinnalt alustada. Res Publica tungiv soov oli saada kindlust, et need jutuajamised ei jääks samasugusteks mõtteheietusteks kui varajasemad jutud liitumiste teemal Koonderakonna ja Isamaaga. Viseerisin selle kui aluse edasisteks läbirääkimisteks ning avalikuks arutamiseks erakonna juhatuses ja volikogus, kui tuleb ametlik ettepanek alustada paremjõudude ühendamise läbirääkimisi. Ametlikku ettepanekut ega ka läbirääkimisi, nagu Te hästi teate, pole kahjuks järgnenud. Reformierakonnas on ideed siiski arutati nii suvepäevadel kui volikogul.
On üsna loomulik ja tavapärane, et selliseid konsultatsioone ja tähtsaid arutelusid peetakse konfidentsiaalses õhkkonnas. Antud juhul oli madala profiili hoidmine Res Publica juhtfiguuride tungiv soov. Kui Res Publica on nüüd otsustanud need kõnelused avalikkuse ette tuua, siis see on meie poolt olnud ammu oodatud ja ainult tervitatav. Selle viseerimisel oli ju nii mulle kui ka teistele selge, et ainus mõeldav asjade käik jõudmaks läbirääkiste laua taha on arutada seda ideed oma juhatuse, volikogu ja üldkoguga.
Üks oluline tähendus ka paberi ühe punkti kohta, mis kindlasti tekitab küsimusi. Antud visioonipaber kajastas aasta alguse realiteete, kuid mitte ainult. Mistahes taolise jõudude ühendamise puhul on päris selge, et täiesti ebaloomulik ja erakordne oleks kui peaministrist ei saaks erakonna esimeest. Kuulugu see peaminister siis ühte või teise erakonda. Jaanuaris oli peaminister Juhan Parts. Mistahes teistsugune mudel ei tuleks kõne alla ei nüüd ega ka tulevikus.
Minu ja Juhan Partsi aasta alguse nägemuses olnuks õige aeg põhiaruteludeks ja –sündmusteks käesoleval sügisel. Pean möönma, et olles juba mõnda aega Eesti sisepoliitikast eemal olen ilmselt pisut optimistlikum kui on meeleolud meie erakonna juhtivate liikmete seas. Täna pean ütlema, et Reformierakonna liikmete skepsis paremjõudude ühendamise suhtes on selleks sügiseks Res Publica vahepealse olulise mainekaotuse tagajärjel kõvasti kasvanud. See on paraku tänane tõsine seis ja tõsiasi.
Arvan endiselt, et paremerakondade senisest tihedam koondumine on hädavajalik, kaitsmaks meie poolt juba elluviidud reforme ja hoidmaks ära Eesti Vabariigi libisemise vasakule. Minu arust tuleks arutelusid kindlasti jätkata.
Oleme olnud Res Publicaga valimistest alates head partnerid Vabariigi Valitsuses ja koostöö on ladus olnud ka Riigikogus. Peaksin kahetsusväärseks ohtu kahe erakonna koostöö nurjumiseks. Kui on eeldused ka korralduslike küsimusteni jõudmiseks, tuleks sellega äärmiselt tõsiselt tegelda.
Siim Kallas
2. novembril 2004