Koerte, aristokraatide ja poliitiliste ideoloogiate puhul hinnatakse kõrgelt nende sugupuu vanust. Ja seejuures unustatakse, et esimesed kaks – aadlikud ja koerad kipuvad aja kulgedes manduma verepilastuslike sidemete tõttu ja vanad ideoloogiad, mis olid omas ajas päevakajalised, muutuvad hiljem koomilisteks oma naiivsuses.
Tsiteerin meie kaasvõitleja Laine Jänese meeldetuletust, et saja aasta eest arvasid New York’i linnajuhid, et sajandi pärast, s.t. tänaseks saab New York’i kõige suuremaks probleemiks hobusepabulate ladustamiseks piisava territooriumi nappus.
Sama käib ka kõrgelennulisemate poliitiliste filosoofiate kohta: Platoni ideaalne riik on tänase pilguga nähtult – fashistlik diktatuur; Fourier falang – küsitava väärtusega põllumajandus-artell, s.t. kolhoos ja kunagi mornilt üle maailma kõlanud Kommunistliku Internatsionaali dekreedid panevad täna muigama.
Ning ometi on üks ideloogia – see meie oma – liberaalne demokratism jäänud läbi sajandite endiseks ega ilmuta mingeid märke oma sisu, tähtsuse ja tähenduse muutumiseks.
Ega keegi oskagi nimetada liberaalse demokraatia enam-vähem kindlat sünniaega – küllap ta oli mingil alati olnud kuivõrd alati olid elanud mõistlikud, arukad ja ratsionaalsed inimesed – kuid selge see on, et 18. sajandi lõpuks oli ta kindlasti olemas. Kusjuures, pangem tähele!, sündides oma teoreetilistes põhimõtetes sama valmis kujul nagu sünnib loomariigis mistahes imetaja lapsuke: kutsikast saab peni, kiisust kõuts ja Jukust saab Juhan, nad muutuvad ja arenevad, kuid nende olemus vastavalt siis korea, kassi ja inimesena ei muutu. Olles tegelenud kümmekond aastat meie ideoloogia ühe rajaja – Jeremy Benthamiga, võin kinnitada, et olnuks ta täna, 200 aastat hiljem meie hulgas, oleks meil temaga vähem vaidlemist ja rohkem äratundmist ja õlalepatsutamist.
Bentham’i põhi-ideestik on ülimalt lihtne ja mahub kolme-nelja lausesse. Esiteks: inimestel võib olla hea ja halb ja kuigi need head ja halvad asjad on igale inimesele sageli erinevad, ühendab meid kõiki see, et me tahame rohkendada oma elus rõõme ja vähendada valusid. Edasi – mitte kellelegi pole antud teada, mis on teisele inimesele hea ja mis on halb: üks mõtleb sellele, kuidas elada võimalikult kaua ja on valmis selle nimel sööma juurikaid, jooma mõrudatest rohtudest segatud metsamarja teed ja tegema kõike muud, mis teeb elu kibedaks. Aga see on tema õigus. Nagu on teise inimese õigus, kui väljenduda Mihkel Muti ühe kohtlasevõitu kangelase sõnadega, “haarata maakeral sarvist” ja põletada seda elu nii, et mõnekümne aasta pärast on alles ainult suitsevad tukid. Ja kõik see on inimese enda ja üksnes tema enese valiku asi, tema fundamentaalne vabadus. Siin ta ongi, meie võtmesõna – vabadusearmastus, mida liberalism ju tähendabki, tulenedes ladinakeelsest sõnas – liber/vabadus.
Mäletate, kui filmis “Viimne reliikvia” von Risbitter küsib juhuslikult ettejäänud vene spioonilt ja terroristilt vürst Gabrielilt – kes sa oled?, vastab too – mis kõlab erilise mõnitusena Ivan Julma sala-agendi suust – VABA MEES. Nonii, kuna aga neid “vabu mehi ja naisi” on maailmas palju, õieti – täpselt niipalju, kuipalju on inimesi, siis on tegelikkuses iga inimese vabadus piiratud seal, kus algab teise, täpselt samade õigustega inimese vabadus. See aga tähendab, et nende individuaalsete vabaduste piiridesse ei saa keegi tungida kaugemale, kui inimene ise sdeda lubab.
Sellest mõttest tulenevad kaks olulist järeldust: mistahes inimestele jõuga pealesurutavad inimesevälised, nn. sotsiaalsed ideaalid piiravad inimeste vabadust. Ühtviisi vabaduse vastased olid nii askeedid kui ka hedonistid, kontrollimatud usujutlustajad ja sotsialistid ja seda on täna samuti kui muistegi igasuguste sotsaalsete turmajanduste, heaoluriikide ja korrastatud info-ühiskondade kuulutajad.
Mööngem, et ka ühiskondlike harmooniate rajajate ja üritajate hulgas oli ausaid, siiraid ja kaastundlikke inimesi (kuigi kindlasti vähem kui aferiste, vale-prohveteid, maniakaalseid võimuihkajaid, sadiste ja lihtsalt sulisid), kuid nende kavatsuste õilsuse tegi nulliks agressioon isiukuvabaduse vastu, mis kõikjal ja alati tähendas ka vähemalt poliitilist, aga sageli ka füüsilist orjastamist.
Seal, kus ühele inimesele, inimeste grupile, poliitilisele erakonnale või professionaalsele klannile antakse õigus otsustada teiste inimeste vabaduse üle piisavalt kauaks, seal on Stalini, Torquemada või Hitleri tekkimine üksnes aja küsimus. Koonduslaager on järjekindlalt teostatud sotsialismi ja plaanimajanduse ainus võimalik väljendusvorm. Tänane sotsiaal-demokraatia on arvestatav, lugupeetud ja sageli isegi natuke mõistlik ideoloogia ainult tänu sellele, et ta ei ole enam sotsialism kõiges.
Kuid põhilises jääb vastuolu liberalismi ja sotsialismi vahel alles endiselt: nimelt selles, et kui meie usume inimese õigusesse ja võimesse otsustada oma asjade üle ise ja kanda selle otsustamisega kaasnevat vastutust, siis sotsialistid jätkavad oma väsimatut tööd kõikvõimalike sotsiaalsete stsenaariumide, ühiskondliku leppe sihtasutuste ja hea-tädi-rolli täitvate ametikohtade loomisel. Vaadake, Euroopa Liit käib mullle tasakesi pinda mitte sellega et ta on Euroopa ja isegi mitte eriti sellega, et ta on Liit, küll aga sellega, et ta on oma olemuselt sotsialistlik, plaanimajanduslik ja breznvelikult bürokraatlik asutis. Muide just sellepärast, et mul on seljataga muuhulgas ka NSV Liidu Ülemnõukogu õpetlik ja lõbus kogemus, arvasin ja arvan ka täna, et mul oleks ikka küll, mida kasvõi Euroopa Parlamendis teha. Aga see selleks.
Meie maailmavaate tänini elav klassik – Milton Friedmann – on oma raamatus imestanud selle üle, et inimesed jätkavad vaimustumist John Kennedy lausest: ära küsi, mida riik on teinud sinule, küsi – mioda oled sina teinud riigile. Friedmann küsib vastu: ei tea mis ime- või püha-asi see riik on, et tema heaks peaks üldse midagi tegema?
Riik ei ole midagi vähemat, aga ka mitte enamat, kui teatav inimestevahelise suhtlemise viis ja ühiste huvide teostamise vahend. Aivatihti küsitakse poliitikutelt – kas siis riik ei ole huvitatud ühest või teisest asjast, kas riik seda või toda ei mõista jne. Ainus vastus on: riik pole huvitatud mitte millestki ja mitte midagi ta ka ei mõista. Huvituda ja mõista saavad vaid inimesed, kes on riigiks ühendadtud ja kes seda ühel või teisel viisil oma kasuks tarvitavad: alates elanike panustamisest avaliku korra tagamisse, ausa majandusvõistluse reeglite täitmisesse, sotsiaalsetesse fondidesse ja lõpetades ametnikuga, kes tarvitab riiki suvila muretsemiseks Keila-Joal või raudtee privatiseerimiseks läbi küsitavate sala-gesheftide.
Teiseks liberalismi tööriistaks vabameelse demokraatliku riigi kõrval on turumajandus. Nagu mistahes muu tööriist, ei ole turumajandus halb ega hea iseenesest, vaid oleneb sellest, milleks seda kasutatakse. Haamrit võib kasutada nii majaehitamiseks kui ka tapariistana; turureeglid kehtivad ühtemoodi nii mänguasjade kui ka narkootikumide müügil. Muide, olgu täheldadtud, et esimesed pakkumise-nõudmise vahekorra aimdused sündisid Elizabth I rahandusnõuniku Thomas Greshami peas just seoses sellega, et ta hakkas analüüsima hindade langusi Vana-Rooma orjaturul seoses orjade pakkumise suurenemisega vabariigi perioodi lõpul ja printsipaadi ajastu alul.
Siit aga järeldub üks olulisi liberalismi postulaate – ei vabadus ega turusuhted pole head mitte iseenesest, vaid nad saavad headeks siis, kui neid kasutavad head inimesed headeks eesmärkideks. Pretendeerimata iialgi viimsetele tõdedele ja uskudes inimesse, märkis juba Bentham, et lõppastmes pole lihtsalt olemas ühte ja otsustavat argumenti liberalismi kasuks, kuna inimese vabadus tähendab ka vabadust olla liberalismi vastu. Kuid Bentham täheldab, et viimseks telliseks tema maailmavaate hoonesse oli fakt, et liberaalid on teiste maailmavaadetega inimestest sümpaatsemad, lõbusamad ja paremad. Olgu muuhulgas mainitud, et oma eluajal oli Bentham Londoni kõige külalislahkem gurmaan ja heade veinide spetsialist ning nautija.
Kõneldes jookseb aeg väga kiiresti, eriti veel sellel, kellel kõnepidamise võimalust vähe on. Sellepärast jätan nüüd vahele oma ettekande põhiosa ja siirdun kohe järelduste juurde. Vaatame kahte kriitilist märkust, mida neil päevadel kuulda on olnud ja seda, et neile on lihtne vastata, kui pidada kinni lihtsatest liberaalsetest põhimõtetest. Üks levinud väide on, et tänane Riigikogu tegevat vähe tööd ja seda olevat näha vähesest seaduste arvust, mis vastu võetakse või valitsuse poolt esitatakse.
Come on, ütlesid sellepeale vanad eestlased: kas seaduste suur arv on hüve või ei ole? Kas on hea kui on palju seadusi? Või mida vähem neid on ja mida arukamad nad on – seda parem? Veel hiljuti mühisenud uute seaduste tegemise orkaan oli paratamatu loodusnähtus, sest oli vaja uuesti sündinud riik ülesse ehitada ja see vajas paljude seaduste tegemist, mida enne polnud olnud. Nüüd, kus riik on põhijoontes valmis ja kus meie eneste seadusloome vabadust piiravad Brüsseli direktiivid, peab seaduseloome maht paratamatult vähenema. Ja isegi meie eesmärk peab olema teine – mitte uute tarkade seaduste tegemine (nad on suuresti juba olemas!), vaid lollide seaduste mõju vähendamine. Ning siin on tööd küllaga – nimetan vaid kaks äsjast Euroopa Liidust tulnud pärli: korraldust katta jänesepuuride põrand pehme vaibaga, et jäneste käppadel valus ei oleks ja kohustust panna loomi tapale vedavatesse autodesse GPS süsteemid. Murphy seadus kõlab: tarkusel on piirid, aga totrusel mitte ja nii ei saa ka Riigikogu töö ettenähtavas tulevikus eales otsa.
Teine etteheide – me olevat muutunud “pehmemateks” kui vanasti, n.ö. kaotame oma nägu, muutume kesk- või, mis tegelikult veel koledam!, – koonderakondlikeks jne. Sisult on see etteheide vale: 200 aastat on liberalism olnud see, mist ta on ja pole alust arvata, et 201. aastal muutub ta teiseks. Kuid jah, meie retoorika toon on võib olla muutunud. Veel 5 aasta eest tuli meil pidada ideoloogilist ja poliitilist heitlust liberalismi tunnistamise ja tunnustamise eest. Sotsialistidega, kes tol korral ennast isegi nii ei julgenud nimetada, oli asi lihtsam; hullem oli liberalismi nimel rumaluste rääkimine – Tiit Vähi edendas ilma punastamata jaburust nimega “sotsiaalne turumajandus” (mis oli tunnistatud halvaks terminiks isegi Sksamaal, kus see süsteem väideti olevat olemas), Mart Siimaan tegi veel nn. spetsialistide valitsust, mis oli parafraas koratiivsest riigist Marxi ja Mussolini mõttes ja isegi kapitalismi helliklaps Palts väitis, et liberalism nõuab KuMu ehitamatajätmist ja Louvre’i ja Guggenheimi muuseumisse ekskursioonile sõitmist.
No kuidas sa sellistega tasaselt ja diplomaatiliselt ikka räägid! Täna on olukord teine ja me saame ka sõnalistes dispuutides jääda liberaalideks normaalses ja tasakaalustatud tähenduses.
Julgeksin hoiatada: liberalism ja Reformierakond pole minu arvates kunagi tähendanud absoluutset kõikelubatavust, ohjeldamatut ja kiivakiskuvat turgu, südametust ja hoolimatust. Nagu ütles meie vaarisa Bentham: turumajandust ja vabade kodanike riiki saavad pidada ja edendada vaid inimesed, kellel on ärgas südametunnistus ja kellel on võime tunda kaasa. Ärgem unustragem, et on olemas ka niisugused asjad nagu liberaalne pensionipoliitika, tööhõive teooria, tervishoiu strateegia jne. Kasutades asjaolu, et eemalviibijana on Siim Kallas täna kõrgemal mistahes maisetest asjaoludest, tuletan meelde, et suurde poliitikasse tuli meie partei üks asutajaid Eesti ametühingute juhi kohalt.
Ühesõnaga: vabadus vabaduseks, aga piiri peab kah pidama. Seda piiri, mille kehtestab meie seesmine moraal, eetika ja inimlik armastus ligimese vastu.
Kuna liberalism oskab hinnata ka huumorit, satiiri ja irooniat, siis lõpetaksin tsitaadiga Leninilt: “Meie õpetus on kõikvõimas ja kõikevõitev, sest ta on õige.” Ilusti öeldud kas ei? Ainult vale asja kohta. John Stuart Mill ütles lihtsamalt: liberalism elab seal ja seni, kuni maailmas on arukaid ja südametunnistust omavaid inimesi. Ja neid ikka on, kas ei?