Oleme kuulnud, et Eesti on vaene ja väike. Ning et Eesti on kreenis. Ja et vanemahüvitis on eugeenika. Ja et üksikisiku tulumaksu vähendamine 26 protsendilt kahekümnele on parempoolne riigipööre. Ja et seda riiki valitsevat need, kellel Eesti riiki tegelikult vaja pole ja kes seetõttu on asunud seda riiki lammutama. Ja muidugi olevat kõiges süüdi parempoolsed.
Kõiges on süüdi parempoolsed? Kelle väidetav võimumonopol tulevat lõpetada ning loomulikult päästvat Eesti sotsiaaldemokraatia.
Ma pole ühegi eeltoodud väitega nõus. Eesti elab ja kasvab. Me ei ole vaesed, me oleme tõusnud
kõrge inimarenguga riikide hulgas 41. kohale. Me oleme olnud uskumatult edukad. Eesti sai vabaks ilma ühegi püssipauguta ja ehitas üles õitsva riigi. Võrreldes saatusekaaslastega endisest N. Liidust on meil läinud kõige paremini. Sest meie valitud kodanikuvabadust austav, liberaalse turumajanduse tee on olnud õige. Nüüd sähvavad oponendid, et edu on tulnud suure varalise kihistumise hinnaga. Ehk kiiresti edasi liikudes olevat karavan veninud pikaks. See väide ei vasta tõele.
Eestis on Gini indeksi järgi kihistumist sama palju kui Suurbritannias, Iirimaal, Kreekas ja Itaalias. Pisut rohkem kui Eesti on selle indeksi järgi kreenis Saksamaa, Portugal ja Ameerika Ühendriigid.
Võrreldes maailma rahvastiku enamusega pole me vaesed. Kas me oleme väikesed? Kindlasti mitte nii väikesed, et peaksime põdema väikese venna kompleksi.
Kui suure või väikesena me ennast tunneme, on eelkõige enesehinnangu küsimus. Väikese venna kompleks ei teki võrdlusest ümbritsevaga. See on pigem meditsiiniline probleem ja selles kompleksis vaevlemiseks ei pruugi suurt venda üleüldse olemaski olla.
Me oleme olnud edukad. Oleme juba NATOs ja järgmisel nädalal ka Euroopa Liidus. Me oleme uhked, et ka Reformierakond on Eesti edu loosse oma osa andnud.
Kuid me peame minema edasi. Üks meie peamistest valimislubadustest, vanemahüvitise maksmine, on edukalt käivitunud. Vanemahüvitist hüsteeriliselt rünnanud oponentidel on jälle kord aeg häbeneda.
Vanemahüvitis on andnud kindlustunde ja usu ühiskonna lapsesõbralikkusesse ja hoolivusse juba enam kui 13-le tuhandele vanemale. Kui alustasime, väitsid skeptikud, et vanemahüvitis ei pidurda sündide arvu vähenemist. Optimistid oletasid, et ehk siiski sünnib sel aastal 400 last rohkem kui möödunud aastal. Rõõm on seekord siiski optimistide poolel,
Ainuüksi märtsis sündis 200 last rohkem kui mullu sama kuu jooksul. Me tegime seda, mida me oma rahva kestmiseks pidime tegema. Me kehtestasime kogu Euroopas tavapärase, varem saadud palgaga proportsionaalse vanemahüvitise, kuid, tõsi küll, me maksame vanemahüvitist pikema ajavahemiku eest kui enamikus Euroopa riikides tavaks.
Ka meie teises suures valimislubaduses pole midagi enneolematut. Me kuuleme järjest uudiseid sellest, kui palju ühes või teises riigis on otsustatud üksikisiku tulumaksu määra vähendada. Aga me ei kuule kunagi nende maksukärbete puhul ei vasakpoolsete ega parempoolsete suust midagi maksukärbete samastamisest riigipöördega. On fakt, et tööjõud on Eestis maksustatud märgatavalt kõrgemalt kui Ameerika Ühendriikides, Kanadas või Austraalias. Ka võrreldes Euroopa Liidu mitmete liikmesriikidega on tööjõud Eestis liialt kõrgelt maksustatud.
Üksikisiku tulumaksumäära vähendamine pole mingi toretsemine, see on hädavajalik samm konkurentsis püsimiseks. Ja parempoolse riigipöördega on lugu samasugune kui vanemahüvitisel eugeenikaga. Kui meie vanemahüvitis teenib kellegi meelest tõuparanduslikke eesmärke, tuleb eugeenikas süüdistada kogu Euroopat eesotsas Põhjamaadega.
Riigi ehitamine ja arendamine on justkui romaani kirjutamine. Ei saa olla nii, et viskame ühel päeval juba kirjutatu kõrvale ja hakkame hoopis uute tegelastega hoopis uut romaani kirjutama. Me ootame ja loodame, et kõik siin elus oleks põhjendatud ja loogiline. Me jätkame eelkäijate alustatut ja me loodame, et meie lapsed jätkavad meie tööd. Me tahame, et areng oleks pidev. Meie riiki on juhitud läbimõeldult ja meie rahvas on olnud tubli. Me oleme töötanud hästi, kuid Euroopa Liidu ja NATO-ga liitumine ei tähenda kaugeltki seda, et nüüd on kõik meie mured murtud.
Nüüd saame me elada oma riigis turvalisemalt ja kohe-kohe avaneb meie jaoks ka suur Euroopa Liidu majandusruum. Kuid Euroopa Liit ei tule kunagi meie probleeme lahendama, nendega peame ikka ise hakkama saama. Liikmesriigid peaksid Berliini kokkuleppe järgi maksma Euroopa Liidu ühisesse eelarvesse vaid 1,24 protsenti riigi sisemajanduse kogutoodangust. Tegelikult pole selle tähiseni kunagi jõutud ning mitmed riigijuhid kõnelevad kujunenud olukorra seadustamisest ehk maksumäära alandamisest ühe protsendini rahvusriigi sisemajanduse kogutoodangust. See kaunis väike Euroopa Liidu tasandile tsentraliseeritud vahendite hulk peaks kinnitama meile, et Brüsselist ei hakka kunagi tulema vahendeid meie kõikide probleemide lahendamiseks.
Euroopa Liit on meie võimalus, mitte valmis lahendus. Me ei tohi end uinutada Euroopa Liidu abirahaga. Me peame teadma, et arengutaseme ühtlustamiseks mõeldud fondid on oma olemuselt ajutised. Nad lõpetavad oma tegevuse, kui arengutase on ühtlustunud. Või kui arengutase ei ühtlustu, tuleb nende tegevus lõpetada, kuna nad pole täitnud püstitatud eesmärki. Muidugi peame me kasutama kõiki võimalusi Euroopa Liidu ühisest eelarvest lisavahendite hankimiseks, kuid oma riigi eduka arengu jätkumise peame tagama me ise.
Euroopa Liit tahab muuta oma majanduse kõige kiiremini arenevaks ja konkurentsivõimelisemaks maailmas. Vaid loodusvarade kulutamisel põhinev majandus on tulevikuta. Euroopa vaatab teadmistepõhisest majandusest kõneldes Soome ja Rootsi poole.
Sisemajanduse kogutoodangust kulutatakse teadus- ja arendustegevusele
Rootsis 4,0%
Soomes 3,6%
USA-s 2,8%
Eestis 0,8%
Soomes kulutatakse teadus- ja arendustegevusele 3,6 protsenti sisemajanduse kogutoodangust, Rootsis neli protsenti, USA-s 2,8 protsenti. Euroopa Liit tervikuna tahab jõuda praeguselt kahelt protsendilt 2010.aastaks kolme protsendi tasemele.
Eestis on kulutanud teadus- ja arendustegevusele vaid 0,5-0,8 protsenti sisemajanduse kogutoodangust. Seda on vähe. Seda on väga vähe.
Soomes on 55 protsendil väikese ja keskmise suurusega ettevõtetest sidemed ülikoolidega, Euroopa Liidus praegu vaid kümnel protsendil. Eestis võib tõsiseltvõetavaid sidemeid sõrmedel üles lugeda.
Teadus- ja arendustegevuse edendamine toob edu nii Euroopa Liidule kui Eestile. Me oleme mitmetes valdkondades pööranud kümne aastaga oma tohutu mahajäämuse teistelegi eeskuju andvaks eduks.
Eesti ei tohi saada odava tööjõuga allhankemaaks. Kui me tahame jääda väärikaks rahvaks, peame jõudma Lissabonis püstitatud eesmärkideni kiiremini, kui Euroopa Liit tervikuna. See on veel suurem väljakutse kui Euroopa Liiduga või NATO-ga liitumine, kuid me peame selle vastu võtma. Kui me valmistasime end ette Euroopa Liiduga liitumiseks, siis ei teinud me midagi vaid selle pärast, et Brüssel seda või teist soovis. Me tegime kõike ikka iseendale. Ja kui me suurendasime oma kaitsekulutusi, siis tegime seda ikka selleks, et meil siin turvaline elada oleks. Ka investeeringud teadus- ja arendustegevusse ning haridusse on ikka meie endi jaoks. Sellised investeeringud ei anna kiiret efekti, nende tasuvuse aeg on pikk.
Kuid neid investeeringuid tegemata pole meil tulevikku ei riigi ega rahvana.
Teadmistepõhine, haritud Eesti on meie eesmärk. Riigi heaolu ei saa olla ülimuslik tema kodanike heaolu ees. Kui kodanikel on hea, on ka riigil hea. Kui riigil on hea, ei pruugi kodanikel sugugi hea olla.
Kodanike heaolu alus on nende konkurentsivõime, nende oskuste ja võimete maksimaalne rakendamine.
Oskuste ja võimete maksimaalse rakendamise aluseks on võimalikult hea haridus.
Seega – kogu ühiskonna edasiliikumise aluseks on kodanike hea haridus. Mingi hüvede ümberjagamine ei kompenseeri puudusi kodanike harimises. Haridus on meie erakonna sotsiaalne prioriteet. Haridusse ja teadusesse tuleb senisest tunduvalt enam meelitada erakapitali, kuid haridus jääb avaliku sektori kohustuseks ning riik ei tohi ka tulevikus selle kohustuse täitmisest distantseeruda.
Mida enam areneme, seda rohkem tajume, kui kaugele oleme viiekümne aastaga maha jäänud. Alles see oli, kui tõime Soomest banaane ja jogurtit ja olime seejuures üliõnnelikud. Siis olime kõik võrdselt vaesed ja me võrdlesime saavutatut minevikuga. Praegu me ei võrdle ennast nendega, kes on meist viletsamal järjel. Me võrdleme ennast tippudega. See tekitab küll stressi, kuid viib meid kindlasti edasi.
Poliitika peab muutuma eetilisemaks
Inimesed ei märka kuigi palju teisi inimesi enda ümber, me hoolime üksteisest vähe. Küünilisust on liiga palju, ausust liiga vähe. Ülbust ei tohiks me üldse taluda.
Alati ei suuda võimulolijad kõiki aidata, kuid abivajajaid mõista ei takista miski. Ehkki praegune valitsus on teinud head tööd, on eetilise puhastumise vajadus ühiskonnas endiselt olemas.
Reformierakonna poliitika ja põhimõtted ei muutu ka Euroopa Liidus. Ei muutu ka valijad – seisame ikka endiselt ja jõuliselt kõigi nende tublide eestimaalaste eest, kes tahavad Eesti elu paremaks, vabamaks ja mõistuspärasemaks muuta.
Eesti edu aluseks on olnud meie majanduse avatus, madalad maksud, edukas rahareform ja konservatiivne eelarve. Avatus, madalad intressid ja edukas maksureform on kaasa aidanud ka investeeringute kasvule.
Kõikides keeristormides on Reformierakond olnud stabiilne ja usaldusväärne. Kümneaastase tegevuse jooksul pole meil olnud mingeid sisekriise. Oleme läbi aegade kõige kauem valitsuses olnud erakond. Meil on selged põhimõtted aga me oleme olnud alati valmis kuulama oponentide väiteid, leidma ühiseid lahendusi. Meie tolerantsust kinnitab ka asjaolu, et Reformierakond on ainus erakond Eestis, kes on olnud koalitsioonis kõigi praegu Riigikogus esindatud erakondadega. Seetõttu mõistame paremini ka teisi erakondi ja nende valijate huve.
Ükski poliitiline jõud ei moodusta suure tõenäosusega Eestis lähemas tulevikus üksinda enamusvalitsust, kõik peavad olema valmis oponente ära kuulama.
Oleme olnud viies valitsuses. Siim Kallas on kõige enam taasiseseisvunud Eesti elu mõjutanud poliitik ning et tema juhitud Reformierakond on vastutav Eesti arengu eest. Kanname seda vastutust uhkusega.
Usume, et Reformierakond ei kaota kunagi silmist oma kallast.