Enne, kui minust üleöö südametunnistuseta moraalne värdjas (J.Kivirähk, R.Raud) sai, töötasin 12 aastat Strasbourgis Euroopa Inimõiguste Kohtus, kus süütuse presumptsiooni ja sõnavabaduse kaasused olid ühed huvitavamad. Olin kümnete sellesisuliste arutelude ja otsuste tegemise osaline.
Viimasel
ajal teemaks olnud kübervaenamise asjus orienteerumiseks tuleb kõigepealt
selgust omada selles, millest räägime, ehk mis on vihakõne ja kuidas ta
suhestub üldiste väärtuste, õiguste ja vabadustega. Rahvusvahelise aluse
hindamiseks annab Euroopa Nõukogu Küberkuritegevuse konventsiooni
lisaprotokoll, mis käsitab arvutisüsteemide kaudu toime pandud rassismi ja
ksenofoobia ilmingute kriminaliseerimist. Lisaprotokoll on pärit 2003 aastast
ja jõustus 2006 aastal. Eesti on sellele küll alla kirjutanud, kuid ei ole
ratifitseerinud, seega protokoll Eesti suhtes jõus ei ole. Kuid töö selles
suunas käib.
Protokolli
kohaselt on vihakõne tunnusteks rassistlikkus ja ksenofoobsus (viha, sallimatus
võõrapärasuse ja teistsuguse suhtes). Määratluse alla mahub iga kirjaliku
materjali, kuvandi või muu idee või teooria esitlus, mis toetab, propageerib
või kutsub üles rassile, nahavärvile, rahvuslikule või etnilisele päritolule
või usutunnistusele põhinevat vihkamist, diskrimineerimist või vägivalda
üksikisiku või grupi suhtes. Tegu peab olema tahtlik, esitatud ähvarduse,
solvangu, naeru- või alavääristamisena. Teine sisuline osa protokollist kutsub
keelustama genotsiidi ja inimsusevastaste kuritegude eitamist, heakskiitmist
või õigustamist. Seega, vihakõne kvalifitseerivaiks tunnusteks on teadlik,
sihipärane rassistlikkus ja ksenofoobsus, mis rajaneb rünnatava isiku või
isikute grupi endast mittesõltuvatele asjaoludele (rass, nahavärv jmt).
Kui küsida, mis
vahe on tuvil ja interneti (viha)kommentaatoril, siis tuvi otsib sõnnikust
teri, kommentaator aga terades sõnnikut. Kuid mitte iga sõnnik ei ole veel
kriminaalmenetlust või -karistust vääriv vihakõne.
Mis
on vihakõne tõrjetaotluse taga ? Kõigepealt tõsiasi, et meil kõigil on
inimväärikus ja võrdsed õigused ning kohustus hoiduda diskrimineerimisest.
Vaadakem meie põhiseadust. Riigivõimul lasub kohustus neid väärtusi kaitsta. Rassism ja ksenofoobne vihakõne, kui seda
mitte tõkestada, sillutab teed hoiakutele, stereotüüpidele ja edasi vägivallale,
mis pikemas perspektiivis ohustavad õigusriiklust ja demokraatlikku stabiilsust.
Euroopa lähiajaloos leiab selle kohta veenvaid, katastroofidena lõppenud näiteid.
On mõistetav, et avalikul võimul, tegelikult meil kõigil, on kohustus tagada
põhiseaduslikest väärtustest kinnipidamine ning tagada demokraatlik stabiilne
riigikord, luues selleks vajalikud instrumendid, sh ekstreemsuste kriminaliseerimine.
Probleemi
keerukus tuleneb sellest, et meist igaühel on ka põhiseaduslik sõnavabadus,
õigus oma arvamusele. Lisaks õigusele oma arvamusele, on meist igaühel ka õigus
saada informatsiooni. Isegi siis, kui see informatsioon on ründav, šokeeriv,
häirib riiki või mõnda selle sektorit. Kuidas eristada õigust oma arvamusele
karistustväärivast vihakõnest ? Strasbourgi kohtu arvates tuleb leida
põhjendatud tasakaal kahe põrkuva väärtuse – inimväärikuse ja arvamusvabaduse –
vahel. Kriminaalkorras karistatavaks peaks olema üksnes selline vihakõne, mis
kutsub üles vägivallale ning see kutse vägivallale peab olema reaalne ja
vahetu. Milline tegevus või väljendus on üleskutse vahetule ja reaalsele
vägivallale, on alati üksikjuhtumi ja konteksti küsimus. Kuid kindlasti on see
koht riigi reageerimiseks ja vajadusel sekkumiseks. Demokraatial on õigus end
kaitsta, ja õigusriigis on selleks vaja asjakohast seaduslikku alust.
Kui arvamuseavaldusel
eelviidatud tunnuseid (üleskutset reaalsele ja vahetule vägivallale ei ole),
siis tuleb leppida sellega et demokraatia eeldab pluralismi, tolerantsust ja
avatud hoiakut. Vaba arvamuseväljendus on väärtus iseenesest, ta on
demokraatlike ühiskondade progressi ja iga üksiku indiviidi arengu üheks
põhitingimuseks. Kui eneseväljendus on siiski kellegi arvates ülemäära ründav,
solvav või muul viisil sobimatu ning isiku eraelu ja mainet kahjustav, siis
sellele reageerimine on igaühe enda otsus kas taolist käitumist ignoreerida, algatada
erasüüdistusasi (see tuleks sisse viia) või nõuda kahjusid tsiviilmenetluse
korras. Kartus, et õiguskaitseorganitele antakse mingi tsensuuri funktsioon või
luuakse selle tarvis eraldi asutus, on põhjendamatu ja asjatundmatu.
Kandvat osa
täidab meie üldine suhtlemiskultuur. Näiteks emotsionaalne ja lapsik hüüatus
,,pane end põlema“ jääks eespool jutuksolnust väljapoole. Kohatule käitumisele
reageerimise viise on erinevaid ja siin peab ühiskond ise lahendused leidma. Reageerimise
ühe näitena võiks tuua loo, kus kooliõpetaja laskus tasemele, et soovitas
õpilasel end põlema panna. Lõpuaktusel sai ta õpilastelt kingituseks kanistri
ja tikud…Piinlik oli kõigil, arvata, et eriti õpetajal. Üldse, meie
koolihariduse loomulikuks osaks peaks olema ka internetikäitumine. See on
käitumine/tegutsemine, mida tänane noor põlvkond kodust kaasa ei saanud, sest
vanematel sellekohane kogemus üldjuhul puudub.
Meie avalikku
diskursusesse hakkab kohale jõudma tõsiasi, et ka internetis toimetamisel
kehtivad reeglid, õigused ja vastutus nagu igas muus inimtegevuse keskkonnas. Internetiteenuse
pakkujal, portaalil, lasub vastutus selles, mis seal toimub. On selge, et kui
poleks arvamust (artiklit), poleks ka kommentaare. Kui väljaandel on õigus
valida mida avaldada, austades seejuures
inimeste põhiõigusi ja –vabadusi ning head ajakirjandustava, siis see õigus ja
kohustus kehtib ka arvamusloo kommentaaride suhtes. Arvamus ja kommentaarid
kuuluvad kokku.
Kui anonüümsed arvamused/pöördumised/kirjad
jmt jäetakse avalikus käibes ja asjaajamises tähelepanuta, siis mis põhjusel
peame tegema erandi internetikeskkonnale ja lubama seal anonüümsust? Eriti,
kui arvestame, et internetikeskkonnas on anonüümselt kommenteerijate
marginaalsele vähemusele antud piiramatu leviku ja kestvalt säiliv tegevus-, sh
vaenamisväli. Üks selle vahetu ja selge tulem on, et suur hulk haritud,
tundlikke ja mõtteerke inimesi on ühiskondlikust avalikust debatist eemaldunud,
sest nad ei talu lahmivat madalakvaliteedilist vaenamist. Ja see ei ole enam
nende inimeste, vaid riigi ja ühiskonna probleem. Ta alandab demokraatliku
arutelu taset ning kahjustab ühiskonna enesetunnetust, halvendab, et mitte öelda mürgitab
kaasalöömisindu ja rahulolu osalemisest ühiselu korraldamisel.