Riigikaitseküsimustes ei peaks olema ruumi sisutühjadele targutustele, kuid nii Keskerakonna, SDE kui IRLi programmid kubisevad arusaamatutest mõistetest ja seletustest, leiavad Reformierakonna julgeolekueksperdid, erukindralid Ants Laaneots ja Johannes Kert ning Eerik-Niiles Kross. Samuti ei kinnita nii mõnegi erakonna teod mitmeid programmis kirja pandud seisukohti.
Kolm reformierakondlast võtsid ette Keskerakonna, SDE ja IRLi valimisprogrammid ning tõid neilt näidetena välja mõned punktid, millega neil tekkisid selged ja kohati põhimõttelised erimeelsused.
Keskerakonna kaitsepoliitika preambulas väidetakse, et erakond soovib arendada usalduslikke transatlantilisi suhteid ning sõlmida erakondadevahelise kokkuleppe. Transatlantilisi suhteid on praeguse ja eelmiste valitsuste toel hästi arendatud ja need on heas korras.
Aga Keskerakonna teod ei kinnita programmis kirja pandud sõnu. Põhjust on kahelda Keskerakonna siiruses, kui erakonna väljaandes Kesknädal toimub usaldusväärsete suhete pidev õõnestamine ning sõja õhutamine. Kuidas mõista näiteks 19. novembri lehes levitatud mõtet «USA ja tema liitlased on otseselt süüdi, et peame nägema videoid sellest, kuidas ameeriklastel ja teiste riikide kodanikel päid noaga maha nüsitakse». Omal ajal ei meeldinud Keskerakonnale ka mõte Eesti liitumisest NATO ning Euroopa Liiduga. Mis puutub erakondadevahelisse kokkuleppesse, siis Keskerakonnal on juba üks kokkulepe sõlmitud, koostöölepe meie idanaabri parteiga Ühtne Venemaa.
On tervitatav Keskerakonna ja sotsiaaldemokraatide mõistmine, et riigikaitsesse on oluline panustada. Kui eelnevalt on Keskerakonna ja SDE esindajad pidanud kaitsekulude tõstmist kahe protsendi tasemele ebavajalikuks, siis nüüdseks on toimunud kannapööre. Loodetavasti ei ole tegemist taas pelgalt sõnadega. Kaitsekulutustelt kokkuhoidmine praeguses julgeolekuolukorras on lühinägelik ning vastutustundetu.
Veel aastal 2011 oleksid üheprotsendi-meestena tuntuks saanud sotsiaaldemokraadid kaitseeelarve toetusteks laiali jaganud. Õnneks nii ei läinud ning tänu õigetele otsustele on meil täna usaldusväärsed liitlassuhted, stabiilne majanduskeskkond ning ka vahendid tõstmaks nii õpetajate palku kui lastetoetusi.
Reformierakond lubab, et hoiab riigi sõjalise kaitse kulud (kaitse-eelarve) vähemalt 2% SKT tasemel, lisaks finantseerib vajadusel täiendavalt Eesti kui vastuvõtva riigi tegevusi, mis loovad vajalikud tingimused liitlaste püsivaks kohalolekuks Eestis. Nii saavad näiteks kaitsekulud sel aastal olema 2,05 protsenti SKTst. Ilmselt oleme sunnitud neid kasvatama veelgi, kui julgeolekuolukorra halvenemine Ida-Euroopas peaks nõudma suuremaid investeeringuid.
Riigikaitseküsimustes ei peaks olema ruumi sisutühjadele targutustele, kuid erakondade programmid kubisevad arusaamatutest mõistetest ja seletustest. Keskerakond lubab Kaitseliidu ja kaitsejõudude ressursside ristkasutust (???), SDE tagab NATO usutava heidutushoiaku (??) Ja lubab kõik loodavad sõjalised võimed kiirreageerima panna.
Kas sotsid ikka mõistavad, millest nad antud juhul räägivad? Reageerivad ikka üksused, mitte võimed. Kas tegu on lihtsalt ebaõnnestunud punktiga programmis või on sotside plaan jätta kaitsesüsteemi vaid kiirreageerimisüksused? Viimane tähendaks katastroofi esmase enesekaitsevõime rakendamise korral. Sotside omapärast suhtumist julgeolekusse peegeldab ka tõsiasi, et samasse programmiblokki ning peaaegu kõrvuti on paigutatud punkt pankrotivõlgnike registri loomisest ja Eesti riigi piiri kaitsmisest.
IRL kirjutab oma programmis «Tagame Eesti aktiivse osaluse Suurbritannia juhitud 7 riigi kiirreageerimisjõu väljaõppes» – räägime ikka õigete nimedega ning keskendume olulisele. On vana nali, et inglased ja sakslased ühe laua taha ei mahu, kuid oleks suur edasiminek, kui projektis osaleks ka Saksamaa, kel tugev maavägi. Reformierakonna programmist võib sellest pikemalt lugeda, kuid IRLi «7 riigi projekti» najal on tegelikult tegu ingliskeelselt üksusega Very High Readiness Joint Task Force ning see luuakse NATO Response Force´i (NRF) koosseisus, mitte Suurbritannia vägede koosseisus.
Üllatavalt on julgeolekupoliitika paketis käsitletud ka laenude võtmise temaatikat. Juhiks tähelepanu SDE mõttele kaitsta inimesi nende endi eest. SDE lubab „Selleks, et inimestel oleks parem ülevaade oma laenudest ja kohustustest ning võimalik adekvaatselt oma laenuvõimelust hinnata, kaalume positiivse krediidiregistri loomist“. Loome registri, kus ainult inimene ise saab oma laenusid jälgida?
Sisejulgeoleku peatükis sunnivad pead murdma Keskerakonna mõttemängud Sisekaitseakadeemia ümber. Politsei- ja piirivalveameti soovib Keskerakond lahutada, samas sisejulgeoleku- ja riigikaitseõpe soovitakse ühendada. Mõnevõrra skisofreeniline olukord.
Sisejulgeoleku peatükis soovib Keskerakond arendada Sisekaitseakadeemiast siseturvalisuse ning õiguskaitse arenduskeskuse. Kena mõte. Samas kaitsepoliitika tegevuskavas aga tahetakse arendada Sisekaitseakadeemia, Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ja Balti Kaitsekolledži baasil välja rahvusvaheline riigikaitse akadeemia.
Meil oli juba kord sarnane õppeasutus – Riigikaitseakadeemia, mis kukkus täielikult läbi kaitseväe ohvitseride ettevalmistamisega. Sõbrad, Balti Kaitsekolledž on rahvusvahelise juhtkomitee juhitud rahvusvaheline sõjaline õppeasutus ega saa olla meie rahvuslike jõustruktuuride õppeasutuste allüksus. Me ei saa nõustuda ideega teha kolmest õppeasutusest üks ning pisendada seeläbi Eesti riigikaitse õpetuse tähtsust ja selle kaudu sõjalist kaitsevõimet tervikuna.
Johannes Kert oli Eesti kaitseväe juhataja aastail 1996–2000, Ants Laaneots oli kaitseväe juhataja 2006-2011. Eerik-Niiles Kross on julgeolekuekspert.