Minu tänane kõne Riigikogus valimisea langetamise teemalisel arutelul:
Aasta oli 1998, kui me 16–17-aastaste noortena otsustasime, et aitab igavast Haapsalust, meie kodulinnast peab saama noortemeelne tegijate linn, kus on äge elada. Nii me hakkasime kavandama linna esimest suuremat noortele mõeldud atraktsiooni – rulaparki, millest sai oluline ajaveetmise ja sotsialiseerumise koht, tollane Facebook, kui soovite. See oli esimene samm meie nägemusest noortesõbraliku Haapsalu tekke loos.
2004. aastaks olime organiseerunud 350-liikmeliseks noorteorganisatsiooniks, mis tegi tollal silmad ette ka Eesti suurematele linnadele. Meil, 16-aastastel noortel, oli nägemus oma kodulinnast ning ajapikku kujunes ka selge plaan, kuidas seda visiooni ellu viia. Linnavalitsus küsis just meie käest, mida ja kuidas Haapsalus veel tegema peaks, et noortel siin lahe olla oleks.
Ainuüksi see kogemus on andnud mulle veendumuse, et valimisea langetamine kohalikel valimistel on igati väärt mõte, sest noored väärivad seda usaldust. Just nimelt usaldus on see märksõna, mida antud põhiseaduse muudatus endas kannab, usaldus meie noorte, Eesti tuleviku vastu, näitamaks, et me pole noortega pelgalt mõttes, vaid ka reaalsetes tegudes. Valimisea langetamisega anname selge signaali, et ootame ka nooremat põlvkonda ühiskonna arengu küsimustes kaasa mõtlema ja rääkima. Märgilise tähendusega on seegi, et seaduse jõustamiseks on tarvis kahe järjestikuse parlamendikoosseisu heakskiit.
Foto: Reformierakonna Noortekogu
Debatt valimisea langetamise üle on kestnud vähemalt viimased 10–15 aastat, alates minuealiste keskkoolipäevadest, mil esimesed arglikud mõtted sel teemal välja sai käidud. See on ilmselt enim debateeritud noortevaldkonna teema üldse. On omamoodi tore, et meie põlvkond on jõudnud tänaseks ise sellesse ikka, et need read põhiseadusesse kirjutada.
Enamikul valimisiga puudutavatel debattidel on jõutud laias laastus järeldusele, et noori tuleb senisest enam ühiskonna protsessidesse kaasata. Üheks võimaluseks on valimisea langetamine. Oluline on rõhutada, et see ettepanek on noorte endi algatus ja soov. Piirkondades on juba täna aktiivselt töötavad noortevolikogud. Noorte endi poolt veetavad varivalimised näitavad, et otsitakse väljundit ühiskonnaelus kaasarääkimiseks.
Valimisea langetamine toob endaga kaasa rea positiivseid muutusi. Näiteks tekib alates 2017. aastast 24 000 16–17-aastasel noorel võimalus kohalikel valimistel kaasa rääkida selles, kuidas kohalik elu tulevikus nende hinnangul välja võiks näha. Mida suurem osa ühiskonnast on kaasatud, seda parem. Kindlasti mängib olulist rolli ka noorte harimise pool ja huvi tekitamine demokraatlike protsesside vastu, oma arvamuse kujundamine ja selle eest seismine, otsuste tegemise oskus, vastutuse võtmine, selle olulisus ja tagajärjed, juhtimisalane teave ja muu selline. Kõige selle põhjalikum selgitamine nõuab kindlasti ka täiendusi tänastes õppekavades, mille kaasajastamisega haridus- ja teadusministeerium järjepidevalt tegeleb.
Loomulikult on tähtis ka valimisharjumuse tekitamine. On ju teada tõde, et kui sa oled ühe korra midagi teinud, siis teist korda on seda teha juba märksa lihtsam, sest tekib harjumus. Kui seda aga õigel ajal ei ole tekkinud ja noor läheb oma kodukohast näiteks mõnda suuremasse linna ülikooli, siis ei pruugi seda harjumust üldse tekkidagi.
Väga oluline märksõna on lõimumine. Teatavasti on kohalikel valimistel õigus hääletada ka mittekodanikel. Selle muudatusega laieneks ka 16-aastastele mittekodanikele, kes siin püsivalt elavad, õigus kohaliku elu küsimustes kaasa rääkida ja tunda end seeläbi ühiskonna väärtustatud liikmena.
Kurb fakt on see, et meie ühiskond vananeb ja paratamatult on sellega seoses fookuses teemad, mis puudutavad vanemat generatsiooni. Need on loomulikult väga olulised. Aga ma pean tähtsaks ka seda, et nooremad inimesed ja neid puudutavad teemad oleksid senisest enam tähelepanu all. Noored ise teavad kõige paremini, mida nad tegelikult tahavad.
Usun, et andes võimaluse 16-aastastele noortele valimas käia, tõstame noortevaldkonna teemad senisest rohkem fookusesse. Eurobaromeetri järgi on Eesti noorte valimisaktiivsus praegu circa kaks korda madalam kui üle 55-aastastel inimestel. Loodetavasti suudame pakutud muudatustega seda trendi positiivses suunas liikuma panna.
Kõikidel valimisea langetamist puudutavatel debattidel, kus mina osalenud olen, on välja toodud kartus, et poliitkampaania võib kanduda koolidesse. Kindlasti ei poolda ma poliitpropaganda tegemist õppeasutustes ning seda tuleb kooli sisekorraeeskirjadega rangelt reguleerida, mida ka täna valdavas osas edukalt tehakse. Skeptikutele olgu aga öeldud, et tänagi õpib Eesti koolides rida valimisõiguslikke noori, kes võiksid olla õhupallide ja helkurite potentsiaalne sihtrühm, kuid ometi suudavad koolid oma kehtestatud reeglistikust kinni pidada.
Samas on väga oluline vahet teha kahel täiesti erineval asjal: ühiskonnaõpetuse tunnis või selle raames omandataval objektiivsel infol valimiste, erakondade programmide ja kandidaatide kohta ning kallutatud valimiskampaanial. Minu ühiskonnaõpetuse õpetaja härra Heinar Tuulberg korraldas näiteks igal valimisaastal kooli aulas põnevaid debatte, kuhu olid kutsutud kõikide erakondade esindajad. Selline ettevõtmine on minu hinnangul igati tänuväärne ja oluline.
Ühiskondades toimunud muudatused ja arengud on viinud valimisea alandamisele või selle üle arutamisele mitmetes Euroopa riikides. Positiivseid näiteid on Austriast, Saksamaalt, Šveitsist, Ungarist ja ka näiteks Norrast. Kõik mainitud riigid üritavad tegelda sellega, et noori senisest enam ühiskonna protsessidesse kaasata. Eesti pole siin sugugi mingi erand.
Ma tänan Reformierakonna fraktsiooni nimel kõiki, kes on valimisea langetamise eest seisnud, pingutanud ja töötanud! See on olnud küll pikk ja raske teekond, kuid lõpptulemus kaalub loodetavasti kordades üles valatud higi. Palju jõudu ja tarkust õigete valikute tegemisel!