Ilmunud Delfis 23.05.2015
http://epl.delfi.ee/news/arvamus/laine-randjarv-reformierakonna-kriisist…
Eestis teevad poliitikat väga paljud inimesed. Mitte kõik ei saa küll selle eest palka, aga poliitikat kujundavad tegelikult ka ajakirjanikud, arvamusliidrid, kirjanikud, muusikud, ettevõtjad jpt.
On loomulik, et erakonnad suunasid oma suure energiahulga just valimiseelsesse aega ning peale valimisi oleks olnud tarvis tasa ja targu tegutsedes oma tühjenenud energia- ning ideevarusid taas täiendada. Eriti palju pettumust oli ja on neis, kes ei osutunud valituks. Oli võidurõõmu, kuid selle kõrval valu ja pisaraid, meeleheidet ning isegi viha. Niisugune olukord oli ju tegelikult kõigis erakondades. Ja see on inimlik, sest see on inimestele omane. Sama juhtus ka meil reformierakonnas, ehkki me valimised ju võitsime.
Me kõik mäletame Kristina Šmigun – Vähi olümpiavõite. Kui ta jõudis üle finišijoone, siis mis juhtus – ta kukkus väsimusest kokku! Ent Kristina tõusis püsti ja taastununa, asus mõne päeva pärast valmistuma juba järgmisteks võistlusteks. Vaatamata oma heale treenitusele vajas ta väikest hingetõmbepausi.
Reformierakond tegi nendel valimistel suure pingutuse ning oli seepärast ehk ka rohkem räsitud. On ilmselge, et pingelised koalitsioonikõnelused puhkuse hetke ei pakkunud ja juhtkonna mõningane elukogenematus andis end tunda ka seeläbi, et üldsusega ei suhelnud me ootustele vastavalt. Asi ei ole ilmtingimata ebapopulaarsetes otsustes, mida tehti. Neid on alati tehtud ja tehakse paratamatult edaspidigi. Alati võib mistahes otsus kellelgi jaoks ikka tunduda ebaõiglane ja küllap on seda ebaõiglust olnud ka.
Pigem on probleem olnud plaanide kommunikeerimises ja rahvale selgituste jagamises. Minu hinnangul eksisime selles, et infot ei saanud õieti mitte keegi. Seega on reitingu langus peale valimisi kahjuks paratamatus.
Reformierakonda on süüdistatud selles, et oleme ülipikalt võimul olnud ning seetõttu arrogantsed, üleolevad ja nüüd veel ka liiga noored. Praegu oleme saanud taas rahva mandaadi. Peamine lubadus oli tagada julgeolek. Seda me ka teeme.
Aga mu sisetunne ütleb, et me pole olnud piisavalt tähelepanelikud ettevõtjate suhtes. Kindlasti saaksime ja peaksime sisukamalt läbi mõtlema need hoovad, mis ka tegelikult majandust elavdavad. Praktikas. Mitte ainult arvutatud tabelites. Ehkki ka ilma nende tabeliteta ei saa. Mingi raam peab aluseks olema.
Usun, et Eesti majanduses on suur potentsiaal meie väike- ja keskmise suurusega ettevõtluse käes. Arvan, et reformierakond peaks taastama koos koalitsioonipartneritega selle usalduse silla, mis praegu väheke kõigub.
Kui kellelgi läheb kogu aeg hästi, võib ta valvsuse kaotada. See maksab kätte. Muidugi on kurb ja häbi, et 9% toetust on taganenud.
Hea on siiski see, et olemas on arusaamine, et liigne enesekindlus ei vii kuhugi. Saadud õppetund sunnib aga püsti tõusma ja pingutama, et usaldust taastada. Oluline on kukkudes mitte pikali jääda.
Me tahame ja suudame meeskonnana Eesti elu edasi viia. See soov ei sõltu reitingust, vaid missiooni- ja vastutustundest. Ilma selleta ei ole ükski poliitik tõsiseltvõetav. Nagu ka iga kriitik: ajakirjanik, arvamusliider või ettevõtja.