Keelata tanklates alkoholi müük, sundida poode ehitama vägijookide peitmiseks vaheseinu, vaigistada alkoholireklaamid ning keelata happy hour – see kõik on ilmselge liialdus. Eriti olukorras, kus näiteks ravimireklaamid jooksevad tele-ekraanil söögi alla ja söögi peale.
Elu on näidanud, et keelata ja karistada on lihtne, kuid alati ei järgne keelustamisele või karistuste karmistamisele soovitud tulemused. Paiguti on efekt koguni sootuks vastupidine. Ja tihti on selliseid otsuseid tagasi pöörata väga raske. Olen spordimehena ning tervislike eluviiside eest seisjana üha enam veendunud, et alkoholi müüki piirates ja reklaame vaigistades ei tegele me probleemi tuumaga, vaid piltlikult öeldes vahetame pudelil etiketti. Mis oleks siis toimiv lahendus?
Tervise- ja tööministri väitel näitavad statistika ja uuringud, et alkoholi tarbimist vähendavad alkoholi kallinemine ja reklaami ning kättesaadavuse piiramine. Nõus, mingil määral küll. Kuid kui näiteks kriitiline hinnapiir ületada, tõuseb salaalkoholi osakaal, mis võib olla juba reaalne oht inimese tervisele. Senised piirangud polevat aga ministri sõnul soovitud mõju avaldanud. Soov on viia alkoholitarbimine püsivalt alla kaheksa liitri absoluutalkoholi elaniku kohta aastas.
Ametlikku statistikat saaks ilustada ka alkoholi tervikuna ära keelates, aga kas sellega lahendame probleemi? Ei. Vastupidi, märkimisväärselt kasvab oht salaalkoholi ja muude joovastavate ainete näol. Vanem generatsioon veel mäletab kuiva seadust. Kas kellelgi jäi seepärast siis joomata? Külastasin mõne aasta eest Iraani, kuiva riiki. Ometigi oli viin esimene vedelik, mida mulle hotellis n-ö hõlma alt pakuti.
Näiteks see, et teist inimest ei tohi tappa, on ju osa meie kodusest kasvatusest, kultuurist, väärtussüsteemist ja kollektiivsest mõtteviisist, mis alles hiljem kirjutati seadustesse. Motiivid mitte tappa tulevad ikka kuskilt mujalt, mitte pelgalt seadusest. Ja isegi siis on inimesi, keda ei takista väärtused ega seadused. Nii peaks ka alkoholiprobleemiga tegelemine algama väärtushinnangutest.
Ministeeriumist tuli ka idee keelata tanklates alkoholi müük. Miks siis pood kehvem on? Sinna sõidetakse samuti autoga. Või on alkoholi ja bensiini koostoime see, mida me kardame? Minu hinnangul täiesti mõistetamatu piirang. Pigem tuleb ikka ja jälle inimestele selgitada ja meelde tuletada, et purjus peaga ei tohi auto rooli istuda, sest see võib lõppeda inimese enda, tema kaaslaste või teiste liiklejate surmaga.
Või järgmine idee: ehitame alkoholiletile seinad ümber. Aga uks ju ometi jääb. Ilmselt ka silt, et selles mustas kastis müüakse alkoholi. Noor, kes läheb sünnipäevale, ostab oma siidri või õlle igal juhul, olenemata sellest, kas see on peidetud eraldi ruumi või kas seda õhtul telerist näidatakse. Kui ta seda tahab, ta selle ka saab. Narkootikumid on Eestis keelatud, aga kas see hoiab meie noored droogidest eemal? Vastust teame. Keeldude mõju on piiratud.
Lahendus peitub eelkõige koduses kasvatuses, väärtushinnangute loomises ning inimeste harimises. Huviharidusse tuleb senisest enam panustada: propageerida spordiringides osalemist ja luua noortele rohkem võimalusi liikuda puhtas looduses. Fookus peab olema paremate alternatiivide pakkumisel, mitte keelamisel. Kui isa ees suitsetab ja joob, siis on silmakirjalik karistada noort, kes läheb sama teed. Ja kui ta seda teed läheb, siis mitte seetõttu, et tanklates alkoholi müüakse, vaid ikka eelkõige kodust käitumismustrit järgides. Kes on lapse jaoks suurem eeskuju kui tema vanemad? Võib-olla ainult Chuck Norris, kes on õnneks vägagi sportlik.
Kummaline tundub ka praegusel kujul välja pakutud mõte alkoholireklaami kärpimisest. Vastavalt kavandatud plaanile ei tohtivat alkoholireklaam edaspidi enam “sisaldada helilisi ja visuaalseid kujunduselemente”. See tähendaks, et televisioonis või internetis võib näidata “üksnes ühevärvilist liikumatut pilti” ning raadios, teles ja internetis võib reklaamides ette lugeda vaid tooteinfo ja tervisehoiatuse. Kas te kujutate ette, et näete 21. sajandil ühevärvilist telepilti? Põhja-Koreas ehk küll. Liikumatu pilt on samuti huvitav mõiste. Et kas siis tohib reklaami jooksul näidata ainult ühte pilti? Või tohib olla rohkem pilte, kaadreid? Fakt on see, et kui ma tahan juua, siis ma joon niikuinii, vahet ei ole, kas õllepudel liigub või on paigal.
Aastate eest oli riigikogu laual alkoholi müügi kellaajaline piiramine. Olin üks nendest saadikutest, kes oli selle keelu suhtes skeptiline, viidates juba tol korral keeldude nõrgale mõjule, ning rääkisin pigem teavitustöö intensiivistamisest. Piirang tehti ikkagi ära. Ei läinud kaua mööda, kui Haapsalus kehastus alkoholipood pärast kella kümmet õhtul baariks, müües jooki rahulikult edasi. Ainus erinevus oli see, et pudelitel keerati kork maha. Viinaga oli lihtne, selle sai kerge vaevaga taas sulgeda. Kõige suurem jama oli šampusega. Aga ega see tegelikult väga kedagi morjendanud. Eriti vasturääkiv alkoholi müügi kellaajalise piirangu juures on see, et poes müüa ei või, aga kui lähed klubisse või pubisse, siis joo palju soovid, lihtsalt raha peab kõvasti rohkem välja käima. Absurd.
Minister on ka ise täiendava keeluplaani puudusena välja toonud selle, et alkoholimüügi piirang pole soovitud tulemusi andnud. Mina olen selle piirangu puhul reaalselt tunnetanud kahte asja. Esiteks seda, et poed tuletavad mulle juba mitu tundi enne sulgemist meelde, et alkohol tuleb ära osta, kuna pärast kümmet enam ei tohi (isegi poed, mis kell kümme suletakse!). Teiseks, et hommikul enne tööd ei maksa poodi minna, kuna sind peetakse alkohoolikuks, sest soovid õhtuseks saunaks õlle ette ära osta.
Kõike ei saa keelata. Ega tohigi. Oluline on tunnetada mõistlikkuse piire. Seda nii alkoholi tarbimise kogustes, müümisel kui ka näiteks reklaamimisel. Keegi ilmselt ei tuleks selle pealegi, et mängida koolis vahetundide ajal alkoholireklaame ning puhvetis viina müüa. Küll aga ei ole minu arvates kuritegu, kui Haapsalu käsitööõlle tootjad soovivad mulle oma toodet õhtul teleris tutvustada ning mul tekib seepeale kell 23 soov seda õlut proovida. Omalt poolt soovin nii keelajatele kui tarbijatele kainet mõistust!