Maailmas on kahte sorti töötajaid. Ühed, kes otsivad lahendusi, ja teised, kes otsivad vabandusi. Valitsuse plaan viia läbi riigivalitsemise reform ja vähendada riigipalgaliste arvu annab Eesti avaliku sektori juhtidele hea võimaluse tõestada, kuhu nad kuuluvad. Ehk kas asutakse otsima võimalusi riigiaparaadi efektiivsemaks toimimiseks läbi sisuliste muutuste või keskendutakse passiivsele kaitsestrateegiale. Edukas riigivalitsemise reform saab sündida eelkõige meeskonnatöös.
Muutuste elluviimine on lihtsam, kui kõik mõistavad nende eesmärki ja põhjendatust. Miks peab riik just nüüd ennast koomale tõmbama? Vastus on lihtne, aga karm. Eestis on vähenev ja vananev rahvastik, mistõttu langeb lähenevatel aastatel maksumaksjatele üha suurem koormus meie riigiaparaadi ja sotsiaalsüsteemi üleval pidamiseks. Demograafilised trendid näitavad, et tööealine elanikkond väheneb järgneva viie aasta jooksul keskmiselt 0,7 protsenti aastas. Seega tuleb riigitöötajate arvu vähendada vähemalt sama palju. Valitsuskabineti võimuses on otse mõjutada keskvalitsuse töötajate arvu, mille kärpe suuruseks lepiti 2016. aastaks kokku 750 töökohta.
Riik peab vältima olukorda, kus erasektoris tekib töökäte puudujääk, kuna liiga palju tööealist elanikkonda on hõivatud avalikus sektoris. Sellega toetatakse majanduse pikaajalist jätkusuutlikkust. Praegune olukord tööturul on muutusteks kahtlemata soodne. Majandus kasvab, tööpuudus on madal ja erasektori januneb kvalifitseeritud töökäte järele. Nii riigi kui töötajate seisukohast oleks rumalus panna vajalikud reformid järgmist majanduskriisi ootama, et alles siis valitsuskomisjonide ja joonlauakärbetega kuhjunud probleeme lahendada. Mõistlikum on kriise ennetada.
Reformide elluviimiseks määras valitsus haldusaladele suunava iseloomuga vähendamise proportsioonid , lähtudes sellest, kui suures mahus on haldusalades reforme juba ellu viidud ja töötajate arvu vähendatud. Haldusalad, kus viimasel viiel aastal on töötajate arv oluliselt vähenenud, peavad järgmisel aastal kahanema vähem võrreldes nendega, kus arv on kasvanud. Nagu ka sel kevadel ministeeriumidest kogutud andmed tõestasid – ilma poliitilise pidurita kipub avalik sektor automaatselt paisuma. Valitsemise mahu vähendamine on ebamugav ja pigem erandlik ka mujal maailmas, sest lühikeses perspektiivis on tegemist ebapopulaarsete otsustega. Reformide sisulises vajalikkuses ei kahtle aga keegi.
Teiste riikidega võrreldes paistame me silma suhteliselt kõrge valitsussektori töötajate osakaaluga. Samal ajal on meie valitsussektori kogukulud keskmisest madalamad ning tööjõukulud keskmise juures. Üldistatuna tähendab see seda, et Eestis on valitsussektori töötajate tasud teiste riikidega võrreldes väiksemad. Riigi personalipoliitika eesmärk olema vastupidine: vähem töötajaid, kellele on võimalik konkurentsivõimelist ja motiveerivat palka maksta.
Riigipalgaliste kärbetega säästetav 13 miljonit eurot võimaldab järgmiseks aastaks eraldada täiendavad vahendid prioriteetsete kultuuri-, haridus-, sotsiaal- ja siseturvalisusvaldkonna töötajate palgatõusuks. Teised valdkonnad peavad leidma palgatõusuks vahendid sisemiste ressursside ja ümberkorralduste arvelt. Mida efektiivsemalt organisatsioon töötab, seda paremat palka saab maksta. Kohustuslikust kärpeplaanist on eranditena väljas kaitsevaldkond, tööhõive reformi rakendamine ja ELi eesistumisega seotud ajutised tegevused.
Valitsemismahtude vähendamise eesmärk ei ole töötajate arvu mehaaniline kärbe, vaid inimeste arvu vähenemine peab toimuma sisuliste ümberkorralduste tulemusena. Ministeeriumidel tuleb koostöös oma valitsemisala asutustega nende suunavate numbrite taha ehitada sisulised reformid, sest nemad tunnevad oma valdkonna vajadusi ja võimalusi kõige paremini.
Kärpida tuleb targalt ning ennekõike sealt, kus see on võimalik ja põhjendatud. Kärpida tuleb seadustes põlistatud bürokraatiat ja üle tuleb vaadata nii sise- kui ka avalikud teenused. Esmajärjekorras tuleb kaotada dubleerimised ja vähendada riigisüsteemi killustatust ning sellega kaasnevat administreerimise koormust. Samuti tuleks kärpimisel eelistada tugiteenuste konsolideerimist, et avalike teenuste kvaliteet ei langeks. Täiendavad võimalused tekkivad kaasaegse tehnoloogia ja uudsete IT-lahenduste kasutusse võtmisel. Kindlasti leidub teenuseid ja funktsioone, mida võiks riigi asemel pakkuda hoopis era- või kolmas sektor.
Palju on kõneainet pakkunud olukord tervishoiusektoris. Sotsiaalministeerium on kinnitanud, et arste ja õdesid koondama ei hakata, vaid eelkõige vaadatakse üle just tugiteenuste pakkujad. Haiglates töötab ligi üheksa tuhat inimest, nendest viiendik tugiteenuste pakkujaid. Kindlasti on seal ruumi optimaalsemaks töökorralduseks.
Valitsus arutab töötajate arvu vähendamist ja sisulisi reforme edaspidi kevadise eelarvestrateegia ja sügisese riigieelarve koostamise käigus. Üleskutse „teha vähemaga rohkem“ on täna sisulisem kui kunagi varem ning see saab olema ministrite ja teiste valitsussektori juhtide suurimaks väljakutseks järgnevatel aastatel. Aeg on pakkuda lahendusi, mitte vabandusi.
*artikkel on varem ajakirjanduses ilmunud