ÜRO ja tema organite võimekuse või võimetuse üle võib nutta või naerda. Nii nagu paljude asjade puhul, oleneb kõik vaatenurgast, kirjutab Postimehes endine välisminister Keit Pentus-Rosimannus.
Enamik maailma riike on praeguseks osalenud ÜRO Julgeolekunõukogus mittealalise liikmena mitu korda. Riikide hulgas, kes seda ei ole teinud, leidub neid, kes on olnud ise julgeolekunõukogu arutelude objektiks – kus rahu ja julgeoleku tagamine on olnud pehmelt öeldes probleemne. Nende hulgas on ka väikeseid saareriike. Ja seni pole julgeolekunõukogu laua taha asja olnud ka mõnel endisel Nõukogude vabariigil, kes ei ole seni lihtsalt jõudnud niikaugele, et selle väärika posti nimel jõud oma riigis ühendada. Eestis otsustati 13. oktoobril 2005 toimunud vabariigi valitsuse istungil, et kandideerime ÜRO Julgeolekunõukokku 2020/2021. aastaks. Milleks meile see?
Julgeolekunõukogu on seal teeninud riikide jaoks omamoodi küpsuseksam, kinnitus, et riik suudab kaasa rääkida, panustada mitte ainult oma lähema regiooni, vaid globaalsete probleemide, laiemalt maailma olukorra parandamisse. Eesti on viimase 25 aastaga tasapisi muutunud julgeoleku tarbijast muuhulgas ka selle pakkujaks. Julgeolekunõukogu on loogiline jätk selle protsessi kinnistamises.
Julgeolekunõukogu liikmesus on võimalus näidata, tutvustada ja teadvustada Eestit professionaalse, pühendunud tegijana üleilmsel tasandil. Eesti tähelepanu on eelkõige olnud suunatud me lähiümbrusele, Euroopa Liidule, NATO-le. Väike riik ja sellest tulenev vajadus hoolikalt valida, kus ja kuidas oma nappe ressursse rakendada, on olnud sellise kontsentreerumise põhjus. Ent kui mitte muu, siis viimane aasta on läbi mitme kriisi teravalt meelde tuletanud, kui läbipõimunud on praegune maailm ja kuidas maailma eri otstes toimuv ka siinset elu mõjutab. Viimane aeg on oma vaadet laiendada.
Me teame hästi, kuivõrd oluline on maailmas korralik ja tugev võrgustik inimestest, kes teavad, tunnevad ja usaldavad Eestit, kellele Eesti läheb korda. Kas Eestit teatakse, tuntakse ja usaldatakse pärast edukat julgeolekunõukogu liikmeks oleku perioodi maailmas rohkem või vähem? Juba julgeolekunõukogu liikmeks kandideerimise rahvusvaheline kampaania on suur võimalus Eesti toetuspinna ja tuntuse laiendamiseks. Seda tuleb oskuslikult kasutada.
Muidugi ei ole julgeolekunõukogu liikmeks saada lihtne. See eeldab pingutust, kulutusi, intensiivset rahvusvahelist suhtlust ja toetajate leidmist, kusjuures mingit õnnestumise garantiid pole. Küll aga võib kindel olla, et riigisisesesse puselemisse takerdumine on kõige kindlam garantii selle plaani ebaõnnestumiseks. Nagu oluliste välispoliitiliste teemade puhul tavaks, oleks ka julgeolekunõukokku kandideerimise teemal avaliku mõõduvõtmise asemel mõistlikum ühe laua taha kokku tulla ja erinevad positsioonid omavahel rahulikult läbi arutada.