Mu praegune öökapiraamat on Edith Whartoni “Süütuse aeg”, mis räägib 19. sajandi lõpu New Yorgi eliidi elust. Seal on suur osa omamoodi salakeelel, mida peetakse viisakaks, sobilikuks ja mida mitte. Kuigi aeg on palju edasi läinud, tulid mulle situatsioonid, kus öeldakse üht, aga see tähendab hoopis teist kuidagi tuttavad ette ja hakkasin mõtlema, kui palju meie praegune elu ja suhtlus raamatus kirjeldatust erineb.
Avastasin üsna alguses Euroopa Parlamendis tööle asudes, et ka siin omamoodi salakeel, mida kasutatakse. Komisjoni istungitel kuulasin, mida teised kolleegid ütlesid ja püüdsin sama mustrit järgida. Kui tuli minu kord sõna võtta, siis ütlesin alustuseks: “Tänan raportööri suurepärase raporti eest!” Hiljem sain oma prantslannast assistendi käest pragada, et kuidas sa said nii öelda? Ma siis vastasin, et ma vaatasin, et nii siin kombeks, kõik ju tänavad, nii ka mina. “Jah, aga mille eest ja kuidas sa tänad, annab edasi sõnumi, mida sa tegelikult arvad,” kõlas tema vastus.
Nii hakkasingi jälgima seda metakeelt. Kui sulle meeldib raport sisuliselt, siis sa tänad “erakordse raporti eest” (thank you for the excellent report). Kui sulle meeldib raportööri töö, aga ei meeldi raport, siis tänad ”suurepärase töö eest” (for the excellent work). Kui aga leiad, et see raport ei kõlba kassisaba alla ka, siis tänad lihtsalt ”tehtud pingutuste eest” (for your efforts). Seda keelt tundes saab iga teema arutelul üsna kiiresti selgeks, kas sellel algatusel on tulevikku või mitte, kuigi pealtnäha on kõik ülevoolavalt viisakad.
Lisaks sellele esinevad ka kultuurilised erinevused. Põhjamaade esindajad eriti sissejuhatusele aega ei raiska ja lähevad kohe asja kallale. Samas kui lõunamaade saadikud kulutavad suure osa ajast ülevoolavatele viisakusväljenditele. Pean tunnistama, et kui sa ise oled nende paljusõnaliste viisakusväljendite objektiks, siis paneb see siiani kohmetuma ja sellega ei harjugi lõpuni ära. Teisalt aga võib põhjamaalaste otsekohesus lõunamaalastele tunduda liiga järsk. Kuulsin nalja, aga ei tea, kas see vastab tõele või mitte – tõlkidele olla antud instruktsioonid, et kui Põhjamaa saadik räägib ja vaja on tõlkida prantslastele, itaallastele või hispaanlastele, siis peavad tõlgid lisama algusesse viisakusväljendeid, mida põhjamaalased unustavad.
Lõunamaade saadikud kulutavad Euroopa Parlamendis kõnedes suure osa ajast ülevoolavatele viisakusväljenditele, põhjamaade saadikud asuvad kohe asja kallale. © European Parliament 2015
Eraldi tähelepanuväärne on inimeste käitumine liftis. Põhjamaade inimesed pigem ei kipu lifti astudes tervitama ja võõraste inimestega vestlusesse astuma, lõunamaalased seda pigem püüavad. Itaallastel on koguni vanasõna, et tervitada on viisakas, vastata on kohustuslik. Ühele tundub ebaviisakas privaatsesse sfääri tungimine, teisele aga see, kui sa kaaslastega vestlusesse ei astu.
Osalesin ühel õhtusöögil Austrias. Seal tekkis arutelu, miks restoranides kohvi juurde pakutakse küpsist, aga tee juurde mitte. Kuna ma jõin teed, pakkus üks kohvijooja mulle oma küpsist. Kui ma selle siis tänades vastu võtsin, ütles ta, et Austrias poleks keegi nii teinud. Küsisin, et kuidas ma siis oleks pidanud käituma. Tema vastas, et kõigepealt pidanuks ma küpsise tagasi lükkama, siis oleks tema peale pressinud ja alles teisel või kolmandal korral oleksin võinud pakutava vastu võtta. Tulemus on ju ikka sama, ainult protsess pikem.
Eestis ütleb vanarahva tarkus, et hallpead austa, kulupead kummarda. Ometi tundub mulle kohati, et hierarhiast tulenev viisakus on siin tähtsam kui näiteks vanemate inimeste suhtes kehtiv viisakus. Toon ühe näite: meil oli koosolek, kus piiratud arv toole ja ma jõudsin natuke hiljem, seega jäin seina äärde seisma. Seepeale tõusis üks vanem inimene, et mulle istet pakkuda, kuna ma olen saadik. Keeldusin, sest olen veel piisavalt noor, et seista. Üks Belgia saadik leidis hiljem, et see on ennekuulmatu, et saadik seisab ja ametnik istub. Meile on ju ikka õpetatud, et kõigi vastu peab olema viisakas. Ometi kohtab siin inimesi, kes teevad vahet, kelle vastu tasub viisakas olla ja kelle vastu mitte.
Lõpetada tahaks Artur Schopenhaueri tsitaadiga: Viisakus on tarkus, järelikult on ebaviisakus rumalus. Ainult, et mis on viisakas (ehk tark) ühes kultuuris võib olla ebaviisakas (ehk rumal) teises kultuuris.
Kolumn ilmus Postimehe Arteris 5. oktoobril 2016