Mina tahan, et mu kodu oleks turvaline. Minu kodu on ka linn, kus ma elan. Nii mõtlevad paljud tallinlased. Mõtlevad ja samas tunnevad, et seda päris turvatunnet nagu pole. Põhjuseid on kindlasti siin mitmeid. Seekord peatuks teemal, mida turvalisusega igapäevaselt ei seotagi.
Selleni juhatas mind inimõiguste aastakonverents Tallinnas. Tuntud endine Venemaa poliitvang ja ärimees Mihhail Hodorkovski, kirjeldades oma kõnes tänast olukorda Venemaal, tõi välja mõtte, et kõige kangem mürk rahva jaoks on maailmas segu korruptsioonist ning propagandast. Piisavalt täpne diagnoos idanaabri juures toimuvale. Aga kas tänane situatsioon, mis on tekkinud ümber Tallinna Linnavalitsuse, Tallinna Volikogu ja eriti ümber Tallinna TV ei ole liiga sarnane?
Kas see tuleb eelmise riigikorra pärandusena ja kaob koos asjasse segatud põlvkondade esindajate kadumisega võimult või on see nö päritav viirus ja liigub noortesse järeltulijatesse edasi – aeg näitab. Aeg näitab ka seda, kas on võimalik seda mürgist kokteili korruptsioonist ning propagandast meie pealinnas Tallinnas lõpetada koos ühe partei ainuvalitsuse ajajärgu lõppemisega järgmistel valimistel. Ainuvalitsemine on poliitilise maastiku fenomen, mis on parim pinnas korruptsiooni ja propaganda segu vormistamiseks.
Kas see, mis linnas toimub, on kuidagi seotud minu turvatundega – jah, otseselt. Ma ei tunne turvaliselt oma kodulinnas, kui ei eksisteeri usaldusväärseid otsustajaid ning usaldatavaid tegusid. Kui keegi püüab pidevalt kahtluse alla seada riigi sisejulgeoleku ja prokuratuuri usaldatavust. See riivab väga minu õiglustunnet.
Selline keskkond ei paku meile turvatunnet. Ja siin ei aita ka lisatuhanded MUPO eelarvesse – elu Tallinnas ei lähe sellest paremaks. Turvalisuse mõõdupuud turvatunnet mõjutab täna hoopis usaldatavus. Tekkiv usalduskriis on inimeste kaitsereaktsioon korruptsiooni ja propaganda segule. Kas seda on võimalik ignoreerida – arvan, et seekord ei ole.