Mu poeg ei jõua ära oodata karnevali, mida siin tähistatakse vastlapäeva paiku ja kui kooli saab minna kostüümis. Hakkasin selle peale mõtlema, et miks meile see nii meeldib, kui saab kehastuda kellekski teiseks.
A photo posted by Kaja Kallas (@kajakallas) on May 31, 2016 at 12:05pm PDT
Arvatakse, et sõna karneval tuleneb keskaegsest ladinakeelsest ühendist carnem levare, mis tähendab liha eemaldama või ära võtma. Karneval oli pidustus, mis eelnes pikale paastuperioodile enne ülestõusmispühi, mille käigus lisaks teistele piirangutele ka liha ei söödud. Karnevali käigus oli inimesel lubatud mitte kinni pidada igapäeva normidest ja reeglitest ja talle on kõik lubatud – pidu, kostüümid, üleliigne söömine ja joomine, vandumine, avaliku võimu mõnitamine ja satiir läbi liialdamise ning grotesksuse näol. Seda on peetud rituaaliks, kus sotsiaalsed rollid on segi pööratud ja normidevastane käitumine lubatud.
Ma olen ka ise suur kostüümipidude fänn. Alati, kui on võimalik riietuda tavapärasest erinevalt, mõelda endale teine identiteet ja siis seda rolli kanda, siis vaatan sellele rõõmuga. Tõsi, viimasel ajal on selliseid pidusid suhteliselt harva ette tulnud. Miks see on nii vabastav end kellegi teisena tunda, kasvõi ainult ühel õhtul?
Sigmund Freud on selle kohta arvanud, et me oleme omamoodi vastandlikud tegelased, kes mitte ainult ei taha teiste eest varjata oma tegelikke soove, vaid soovivad neid varjata ka eneste eest. Kelleski teiseks maskeerimine võimaldab meil olla mingi teine versioon iseendast: lõbusam, vähem empaatilisem, üllatavam või lihtsalt huvitavam isik.
Rideri Ülikooli psühholoogiaprofessor John Suler uuris kostüümivalikute olemust ja leidis, et kui üliõpilastel paluti üksteisele kostüüme valida, siis nad valisid alati kostüümid, mis olid vastandlikud kaaslase väljaspaistvale olemusele. Nii näiteks valiti tagasihoidlikule kaaslasele kindlasti väga ülepakutud ja väljapaistev kostüüm. Selle põhjal järeldas ta, et meie isiksused on polariseeritud – üks on meie teadlik mina, mida kõigile igapäevaselt esitame, ja teine peidetud pool, mis on selle täpne vastand. Ja kostümeerimise kogu mõte seisneb selles – olla absoluutselt keegi teine kui see, kes sa igapäevaselt välja paistad.
Aga miks see meie igapäevane mina meid ikkagi piirab? Miks me tunneme, et kellegi teisena saame olla vabamad? Miks me siis lihtsalt ei ole need inimesed, kes me salaja tahame olla? Kindlasti on ühiskond ja kasvatus see, mis meid piirab. Terve rida on reegleid, mida ei peeta heaks tooniks. Tüdrukuid kasvatatakse kombekateks, lastele öeldakse, et nii sobib ja nii ei sobi. Lihtsam elada vaikselt, tagasihoidlikult ja silmapaistmatult, ekstravagantselt ja suure tähelepanu all jääd rohkem kaaskodanikele ette ja satud kriitika alla. Ja eks viimane on ka väsitavam, kui tagasihoidlikult elamine.
Sellest tulenevalt mõtlesin ka anonüümsususele välismaal olles, kui keegi sind ei tunne ja eestlaste puhul reeglina ka keegi sinu keelt ei oska. Kas me käitume siis vabamalt, teistmoodi kui kodus? Ma tunnen küll, et on vabastav olla teistsuguses keskkonnas. See ei tähenda seda, et ma käituksin oluliselt teistmoodi kui Eestis, küll aga seda, et ma ei mõtle selle peale, mis teised mõtlevad, sest tean, et suurlinnas olen üks anonüümne ühik paljude seas.
Kui paljudel on juhtunud see, et eesti keelt rääkides arvad, et keegi ei saa aru? Ja kommenteerinud siis eesti keeles asju, mida ei kommenteeriks, kui teaks, et teised neid sõnu mõistavad? See justkui viitab ka sellele, et me käitume võõras keskkonnas teisiti. Mu viieaastane poeg on mõistnud, et eesti keel on üldiselt selline keel, mida teised ei tea. Aga ta on samamoodi mõistnud ka, et Eestis on meie omavaheline salakeel prantsuse keel, mida teised ei tea. Seetõttu on tal vastupandamatu soov minuga niipea, kui jõuame Tallinna lennujaama, hakata prantsuse keeles rääkima. Seleta siis lapsele, et see võib kõrvaltvaatajale tunduda kummaline.
Kurt Vonnegut on kirjutanud, et me oleme need, keda me teeskleme. Aga kas me teeskleme igapäevaselt või hoopis siis, kui karnevalikostüümi selga paneme ja mängime kedagi teist?