Juhtisin oma eilses postituses tähelepanu sellele, kuidas Tallinna linnas ja ka riigis valitsev Keskerakond võtab järjest rohkem üle tegevusi, millega erasektor hakkama saaks. Selle tagajärjel jäävad töötajad tööta ning kulub palju maksumaksja raha. Ning võib-olla ka mitte üllatuslikult rikastub selle käigus mõni linnavalitsuse kõrge ametnik. Tallinna abilinnapea Arvo Sarapuu vastas mu arvamusloole demagoogiavõtetega, mida vaidluskunsti õpetajad saavad õppetöös näidetena kasutada.
Esiteks, ründa loo autorit isiklikult. Keskerakonna abilinnapea ründab mind patroneerivalt, et mul pole õigust sel teemal sõna võtta, sest ma pole eraettevõtlusega tegelenud. Kuigi see ei puutu absoluutselt teemasse, siis vastan sellele etteheitele siiski. Enne riigikokku valimist 2011. aastal töötasin 14 aastat advokaadibüroos ja olin ka kahe advokaadibüroo omanik ehk partner. Selle töö käigus nägin palju ettevõtjaid ja nende tegutsemist väga lähedalt. Nägin seda, kui palju vaeva pidid nägema ettevõtjad, kellel ei olnud taga linna või valitsuse tuge. Nägin seda, mis tähendab ettevõtte ülesehitamine ja konkurentsitihedas valdkonnas tegutsemine. Nägin ka ebaõiglust, mida toob kaasa riigi või linna poolt turule sisenemine vahenditega, mis võrreldes eraettevõtja võimalustega on põhjatud.
See toob mind teise punkti juurde – häma faktidega. Arvo Sarapuu väidab, et linna tegutsemine erasektoris on edulugu ja mingit miinust ei ole. Kas tõesti? Isegi meedia on välja noppinud selle, kuidas maksumaksja raha põleb ühistupangas, linnapoes. Kuivõrd need kaks tegutsevad täiesti konkureerivatel turgudel, siis erand on siin ainult see, et kahjum paistab välja. Teistes valdkondades, mida Arvo Sarapuu mainib edulugudena ei karju maksumaksja raha põletamine näkku, sest linnale kuuluv ettevõte saab alati ajada käe linna põhjatusse rahakotti. Võimalus, mida muide erasektori ettevõtjatel ei ole. Kas tasuta ühistransport on tõesti tasuta? Ei ole ju – ta lihtsalt toimib maksumaksja raha toel! Kui kuuleme valitsuse plaanist laiendada tasuta ühistranspordi ideed kogu Eestile, tähendab see tõenäoliselt ühe pakkuja selekteerimist, kes siis riigi raha eest hakkab inimesi vedama, mille tagajärjel teised pakkujad peavad uksed kinni panema. Tagajärjeks on monopol bussiteenuse turul, mis siiani on toiminud heas konkurentsis. Kui turuvalitsejal pole konkurente, siis pole ka survet hoida teenuse taset ega hindu all. Keskerakonna liige vastaks nüüd kindlasti, et hinnad hoiab all riigipoolne regulatsioon, kuid see tuleb maksumaksja taskust millegi muu arvelt. Ja siin tuleb endalt küsida, mille arvelt? Sest on valdkondi, mida erasektor tõesti ei saa osutada – näiteks politsei ja kiirabi.
Kolmandaks vihjab korruptsioonikahtlustega härra Sarapuu Tallinna Sadama kaasusele öeldes, et Reformierakonna stiilis “vaba turumajandust” me juba nägime. Tallinna Sadam kuulub riigile, seega see kaasus pigem toetab minu arvamusloos esitatud väiteid, et riigile ja linnale kuuluvate ettevõtetega seotud isikud on altimad korruptsioonile ja läbipaistmatusele. Teiseks ei ole sel mingit pistmist vaba turumajandusega. Reformierakonna poolt kaitstud vaba turumajanduse põhimõtete tagajärjel on sajad ettevõtjad loonud Eestisse tuhandeid ettevõtmisi, võtnud palgale sadutuhandeid töötajaid ja maksnud palku, millelt maksutud maksude toel on saanud tõsta kasvõi näiteks kolmanda lapse toetust või maksta pensione. Reformierakonna poolt aetud poliitika on Eestisse toonud investoreid ja tõstnud meid elatustasemelt kõrgemale kui eales varem. Ja minu loo mõte oli selles, et Keskerakond on suutnud paar kuuga seada vaba turumajanduse toimimise Eestis kahtluse alla. Ja see on ohtlik.
Lõpetuseks Arvo Sarapuu viide kohvikutele ja õlletootmisele antud loo kontekstis tekitas paratamatult tunde, et lugupeetud kohvikupidajad ja õlletootjad, olge valvel! Ka teie ärid on ohus! Varsti hakkab linn kohvikuid pidama ja õlut pruulima.