Eile toimus Euroopa Parlamendis debatt ja täna hääletus Ukraina viisavabaduse üle. See on ühtlasi viimane selleteemaline hääletus Parlamendis enne viisavabaduse kehtima hakkamist, mis kõikide eelduste kohaselt juhtub selle aasta juunis.
Võtsin ka plenaaristungil sel teemal sõna ning selgitan lähemalt oma sõnavõtu tagamaid.
Ukraina on ühelt poolt viisavabaduse ja assotsiatsioonileppe nimel palju pingutanud – käimas on mitmed reformid ja korruptsioonivastases võitluses on tehtud suuri edusamme.
Need arengud ei toimu mitte ainult tänu Ukraina riigiametnikele. Võiks öelda, et isegi olulisem roll on kodanikuühiskonnal. Siin ekspertidega suheldes kuuleb tihti, et kui peaks nimetama ühe asja, mis toimib Ukrainas paremini, kui kusagil mujal, siis on see kodanikuühiskond. Nemad sunnivad ametnikke tegutsema.
Kodanikuühenduste esindajad on öelnud, et need edusammud, mis Ukraina on teinud, on suuresti tänu Euroopa Liidule. Viimase uuringu järgi on näiteks ukrainlaste usaldus kohtusüsteemi vastu 1%, mis on isegi väiksem kui nende usaldus Vene meedia suhtes. ELi survel on aga käima lükatud ka kohtusüsteemi reform, ülemkohus ehitatakse uuesti nullist üles ja see protsess on siiani läinud üsna edukalt.
Teiselt poolt aga astutakse murettekitavaid samme, mis mõnes mõttes Euroopa Liidu ootusi petavad. Paar nädalat tagasi allkirjastas Petro Porošenko nn e-deklaratsiooni seaduse (mis tekitas avalikkuses palju kära ja millest olen kirjutanud siin) muudatusettepanekud, mille järgi peavad lisaks riigiametikele ka korruptsioonivastase võitlusega tegelevate kodanikuorganisatsioonide liikmed ja neile teenuseid osutavad firmad oma varad avalikult deklareerima. Seadus kehtib ka näiteks ajakirjanikele, kes korruptsioonijuhtumeid paljastavad. Mitteraporteerimise korral ootab neid kriminaalkaristus ja kuni kaks aastat vangistust. Juba praegu ei julge ettevõtjad seetõttu MTÜdele teenuseid osutada, kartes, et sellega kaasneb raporteerimiskohustus.
Kuigi on tõsi, et kodanikuühiskonna maski taga saab igasugu asju varjata ja nende tegevus peab olema läbipaistev, siis peavad reeglid olema proportsionaalsed. Me ei saa panna kodanikuaktiviste, keda ei rahastata maksumaksja rahast, ühele ja samale pulgale ametnikega, kes on volitatud täitma ülesandeid riigi või kohaliku omavalitsuse tasandil. Praegusel kujul pärsib seadus kodanikuühiskonna võimet riigireformides kaasa rääkida.
Küsimusi tekitab ka selle seaduse vastu võtmise viis. E-deklaratsioonide seadust otsustati algselt muuta selleks, et võtta ära deklareerimiskohustus hetkel Ida-Ukrainas aktiivses teenistuses viibivatelt sõduritelt. Korruptsioonivastase võitlusega tegelevaid organisatsioone ja isikuid puudutavad muudatused lisati viimasel hetkel Verkhovna Radas. Porošenko kirjutas kibekiirelt seadusele alla, ilma et oleks need ettepanekud kodanikuühendustega läbi arutanud. Nüüd on võimud lubanud küll luua töögrupi, mis seaduse üle vaataks ja probleemsed kohad ära parandaks, kuid see arutelu oleks pidanud toimuma enne, mitte pärast seaduse jõustumist.
USA suursaadik Ukrainas on öelnud, et korruptsioon on Ukrainale palju ohtlikum kui Vene tangid – on väga tervitatav, et ukrainlased on korruptsiooni sektoriüleselt käsile võtnud. Kuid tormakalt läbi viidud seadusemuudatused ei pruugi anda soovitud tulemusi ning viivad fookuse põhiprobleemidelt kõrvale.