Varakevad on see aeg, kus pikk talv on inimestest energia välja pigistanud ja suveni on veel kaua aega, mistõttu ollakse kõige altimad noppimaks üles igasugu haigusi. Ma olen üldiselt hea tervise juures, kuid seekord rebis haigus mind jalust ja seda rohkem kui kaheks nädalaks.
Andrus Kivirähki “Rehepapis” on tegelane Kaarel, kes haiguse lähenedes hakkab viina võtma, mille peale haigus vaatab, et ta polegi haige ja lahkub. Tuleb välja, et enamus inimesi püüavad haiguse saabudes samuti käituda nii nagu nad ei olekski haiged. Eestis tehtud uuringu kohaselt on 92,5% vastanutest haigena tööl käinud. Kuigi tavaliselt olen ka mina selle valdava enamuse hulgas, kes tõbisena ikkagi tööle taaruvad, siis seekord jäin vähemalt osaliselt koju.
Ma olin esimest korda välismaal olles nii haige ja sellega seoses tegin mõned tähelepanekud. Esiteks annab välismaal haigena tunda see, et sinu toetav võrgustik on Eestis. Meil on sõpradega ammusest ajast selline nali, kui keegi haigeks hakkab jääma, siis ei pea ta muretsema, me viime talle apelsine ja krimkasid. Välismaal on inimesi, kelle poole sa saad lihtsa abi saamiseks pöörduda, tunduvalt vähem. Ja isegi kui sa saad töökohustustest end vabastada, siis emana puhkust ei saa isegi haigena, mistõttu rahulikust voodis lebamisest, mida kõik arstid soovitasid, ei tulnud mitte midagi välja.
Teiseks, kui vaevaliselt läheb suhtlemine arstidega võõras keeles, et neile selgeks teha, mis sul viga on ja samamoodi arusaamiseks, mida sa selle häda leevendamiseks tegema pead. Lisaks kui võõrriigis pole üht ihuarsti, siis erinevad arstid annavad väga erinevaid signaale. Mul oli raskekujuline keskkõrvapõletik. Üks arst kirjutas antibiootikume ja ütles, et ärge mingil juhul midagi kõrva tilgutage, aga järgmine arst tahtis esimese asjana midagi kõrva tilgutada. Kellel on õigus ja keda uskuda? Pidin liikuma kahe erineva riigi vahel ning mõtlesin taaskord, miks ei võiks küll piiriülene digitaalretsept toimida? Belgias kirjutatud antibiootikume prantsuse arst ei teadnud.
Miks siis inimesed lähevad ikkagi tööle, kuigi nad on haiged ja teavad, et see ei ole hea ei neile endale ega ka nende kolleegide tervisele? On selge, et sellised inimesed ei suuda täielikult tööle keskenduda ja on vähem efektiivsemad, kui need, kes on terved. Paljudel on selleks materiaalsed põhjused, aga eelmainitud Eesti uuringust selgus ka näiteks, et enim käivad haigena tööl finantsvaldkonna töötajad, kes ei tee seda mitte majanduslikel põhjustel, vaid paljud neist leidsid, et teisiti jääks nende töö lihtsalt tegemata.
Inimesed käivad haigena rohkem ka nendel töökohtadel, kus on liiga vähe töötajaid või on töökliima selline, et puudumistele vaadatakse halvasti. Nii on näiteks meditsiiniõed ja õpetajad väga tihti need, kes ikkagi haigena tööle lähevad. Aga on ka töökohti, kus eeldatakse, et sa oled ebainimlik ja kunagi haigeks ei jää.
Ometi tuleb välja, et ka selliste ametite kandjad on ikkagi inimesed, keda haigused puutumata ei jäta. Näiteks Ameerika Ühendriikide president George Bush läks 1992. aastal Jaapani liidritega õhtust sööma ja oksendas peaministri peale. Seda piinlikku intsidenti oleks saanud vältida, kui president oleks lihtsalt haigena voodisse jäänud.
Haigena töölkäimise fenomeni on lausa uuritud ning teadlased kutsuvad seda “presenteismiks” ehk kohaloleku vajaduse sündroomiks. Selle all vaevlevad inimesed, kes tunnevad, et ilma nendeta jääb töö tegemata või neile lihtsalt nii meeldib nende töö, et ei saa eemal olla või siis on kohusetunne, mis paneb neid muretsema, et teistele langeb nende puudumisel veegi suurem koorem. Omast kogemusest võin öelda, et peale praktiliselt kaht nädalat töökohustustest eemal olemist, on koormust nüüd topelt ja õlul istub süütunne sellest, et asjad tegemata või kohtumised tühistatud said.
Asjade, inimeste ja olukordade väärtusest saad aru siis, kui need on sult võetud. Kui tervist pole, siis pole millelgi muul ka suurt väärtus. Olgem terved!
Kolumn ilmus Postimehe Arteris 25. märtsil 2017.