Debatt pensioni II samba üle on EKREIKE koalitsiooniläbirääkimistel jõudnud finaali. Meedia vahendusel on kuulda rohkem või vähem radikaalseid ettepanekuid II samba reformiks, natsionaliseerimiseks või suisa ära lõpetamiseks. Muret II samba tuleviku pärast on väljendanud majandustegelased, Eesti Pank, turuosalised, tööandjate ja ametühingute esindusorganisatsioonid. Ent tuumküsimust – millist probleemi me lahendame? – ei ole läbirääkijad sõnastatud. Mis oleks kui sõnastaks kõigepealt probleemi, mida lahendame ja näitaks ära eri lahenduste mõjud? See võib olla ebamugav, aga on vajalik.
Sissejuhatuseks on kasulik nii tänastele kui tulevastele pensionäridele meelde tuletada, mis on meie pensionisüsteemi hetkeseis ja tulevikuväljavaated. Siis on lihtsam läbirääkijatele küsimusi esitada ja otsustajaid rajale aidata.
Kogumispensionile ei ole alternatiivi
Eesti rahvastik vananeb ja meil ei ole kohustuslikule pensionikogumisele alternatiivi. Eestis on täna ühe pensionäri kohta kolm tööealist, 2040. aastaks jääb tööealisi alles kaks ja 2060. aastaks 1.5. Viimane on sama tööealine-pensionär suhtarv kui maailma ühe halvima demograafilise seisuga Jaapanil aastal 2050. Kui arvate, et 2060 on nii kaugel, et see mind ei puuduta, siis eksite – kõik, kes on täna 24 või vanemad oleksid siis pensioniealised. Nii on pensionisüsteemi disain ühteviisi oluline tänastele noortele kui neile, kel pensioniiga saabub varem.
Tegelikkus on see, et maksumaksjaid ehk esimese pensionisamba rahastajaid jääb aastatega järjest vähemaks. Erinevalt majandusprognoosidest on sellise horisondiga demograafiaprognoosid üsna täpsed. Selleks, et pensionisüsteem oleks jätkuvalt rahastatud (loe: pensionid makstud ja jõudumööda tõstetud) väga palju võimalusi ei ole. Tuleb kas oluliselt tõsta pensioniiga või makse või mõlemat. Või siis suurendada oluliselt sisserännet või võtta laenu jooksvate kulude rahastamiseks. Või peavad pensionärid leppima sellega, et nende pension moodustab tänase ca 40% asemel viimasest palgast vaid veerand või vähemgi. Et pension võiks olla viimasest palgast 50% või enamgi, jääbki unistuseks. Head läbirääkijad, öelge see tõsiasi tänastele ja tulevastele pensionäridele selgelt välja, koos oma plaaniga mida teha, et saaks parem.
Järjest olulisemaks saab igaühe isiklik panus oma pensionirahastu kasvatamisel kogu tööelu jooksul. Täna on Eestis sääste ca 70% peredest, AGA vaid 15% nendest peredest säästab pensioniks ja enamasti säästetakse lühiajalistel eesmärkidel, nt kodutehnika ost, puhkusereis, auto. Teises sambas on täna ca 4.2 miljardit ja liitunuid 730 tuhat inimest. Kolmandasse sambasse on kogunenud ca 420 miljonit ja liitunuid 93 tuhat inimest. Vahe kohustusliku ja vabatahtliku säästmise vahel on seega vastavalt 10 ja 7.8 kordne. Need arvud räägivad enda eest.
Ka rahvusvahelises võrdluses on meil arenguruumi. OECD riikides moodustavad pensionifondid keskmiselt ca 50% SKPst, Eestis ca 17%. Ungaris, kes II samba kaotas vaid ca 6%. Peale Ungari ei ole keegi EL-s ega OECD-s kogumispensioni kaotanud. Argentiina on kohustuslikud pensionifondid natsionaliseerinud. Need kaks riiki ei paista silma erilise majanduseduga ega saa olla eeskujuks Eestile. Võib muidugi küsida, kas muu maailm on rumal ega mõista, et kogumispensioni kaotades „vabaneb“ eelarves raha teiste kulutuste rahastamiseks? Raha ei ole kusagil ju liiga palju. Või on siiski nii, et arenenud maailm on loonud oma kogumispensioni süsteemi põhjusega?
Eesti pensionisüsteemi tuleb teha paremaks
Eesti pensionisüsteemi disaini tuleb teha paremaks. Aga selleks ei ole vaja süsteemi eelnevalt lammutada. Tegelikult vajab pensionisüsteem raha juurde. Ilma süsteemi raha juurde toomata ei ole võimalik tulevastel pensionäridel oma elustiili hoida.
Enamik pensionifondide kriitikast on olnud seotud nende madala tootlusega ja kõrgete valitsemistasudega. Probleemi on mõistetud, tootlust piiravad investeerimispiirangud on kaotatud ning valitsemistasusid on alandatud.
Mida veel saab paremaks teha? Esiteks, teeme tootlused paremini võrreldavaks nii fondide vahel kui vastu võrdlusindeksit. Teiseks, fondide ja haldurite vahetamine olgu piirangutevaba. Praegu saab avalduse teha kord kvartalis. Kolmandaks, avame pensionisäästude turu suuremale konkurentsile. Näiteks sarnaselt investeerimiskonto süsteemile võiks inimesel olla vabadus ise oma pensioniraha investeerida. Rootsi analoogne lahendus võimaldab valida enam kui 800 fondi vahelt. Neljandaks, muudame väljamaksed paindlikumaks põhimõttel, mida suurem on kõikidest sammastest saadav pension kokku, seda paindlikumad oleks väljamaksed (sh võimalik raha osaline väljavõtmine). Praegune ainult kolme seltsi vahelisel valikul rajanev kindlustuspõhine lahendus ei paku pensionile minejale sisulist valikut. Ja võimalusi on kindlasti veel.
Maailma ja Eesti majandusel on ees keerukamad ajad. Pensionifondid on suurim pikaajalise kodumaise raha pakkuja Eesti majandusse investeerimiseks ja alternatiiv pangalaenule. Seda kinnitavad nii ettevõtjad kui ka turuosalised. Paljud Eesti oma ettevõtted on seda kasutanud, ärme võta neilt seda võimalust. Sellise kodumaise rahastusallika olemasolu on eriti oluline majanduslanguse ajal, kus pankade riskivalmidus on väike.
Millist probleemi me lahendame?
Niisiis, millist probleemi me lahendame? Riigipoolsete II samba maksete lõpetamine on vaatamata kaasnevale maksukoormuse tõusule atraktiivne rahastusallikas teistele poliitilistele lubadustele. Eriti olukorras kus riigikassa on miinuses. Aga siis tuleb ka nii öelda ja avalikustada selle hind tänastele ja tulevastele pensionäridele. Konkreetsemalt:
- Milline on kogumispensioni lõpetamisel eeldatav pensioni suurus suhtena pensioniikka jõudnu viimasesse palka (ehk asendusmäär)?
- Kuidas tagatakse kohustusliku kogumispensionita Eesti pensionisüsteemi (siis vaid esimese samba) jätkusuutlikkus vananeva rahvastiku tingimustes – tõstes pensioniiga, makse, suurendades sisserännet, suurendades riigivõlga?
- Kes saab kohalike ettevõtete jaoks institutsionaalse kapitali pakkujaks kui pensionifondidesse enam raha juurde ei tule, rääkimata sellest kui raha fondidest välja võetakse?
Arvamuslugu ilmus Eesti Päevalehes 3. aprillil 2019
The post Millist probleemi me lahendame? appeared first on Andres Sutt.