Liina Kersna, Riigikogu liige
“Tean väga hästi, mis tunne on, kui iga su idee kohta öeldakse, et see on vale! Seepärast — kui opositsioon algatab asjaliku ja edasiviiva seadusmuudatuse, siis arutame selle läbi, mitte ei lükka tuimalt kõrvale. Ma ei ütle seda suusoojaks, vaid täiesti siiralt!”
Oh, milline muusika lihtsameelsetele kõrvadele! Pakkuge nüüd, kes võis küll olla see „siiralt“ koostööaldis valitsuse juhtpoliitik, kes Riigikogu puldist mitte väga ammu need sõnad lausus?
Vastuse leiate artikli lõpust. Aga enne tuletame meelde, milline on reaalne tegelikkus.
Riigikogu liikme relvaarsenal oma valijate soovide ja õiguste eest seismisel ei ole just ülemäära tulejõuline. Ta saab esitada küsimusi, nii suuliseid kui kirjalikke. Ta saab avaldada oma arvamust Riigikogu puldis kõnet pidades ja väljandada oma hoiakuid hääletades. Tal on õigus algatada eelnõusid, mis tema hinnangul muudaksid Eesti elu paremaks. Ja ongi kõik.
Riigikogu liikmeks oldud viie aasta jooksul olen käinud enam kui üheksakümnes erinevas haridusasutuses. Rääkinud õpetajate, koolijuhtide ja õpilastega. Kuulanud inimeste muresid ning püüdnud neid nii Riigikogu saalis kui laiema avalikkuse ees tõstatada.
Mitmetes koolides on õpetajad kurtnud, et hoolimata riiklikust soovitusest hinnata laste õppimist rohkem sõnaliselt, peavad õpetajad kehtivast seadusest lähtudes sõnalised hinnangud kuuenda klassi lõpuks teisendama kurikuulsasse viiepallisüsteemi. Samas, mõned aastad tagasi tehtud uuring näitas, et enam kui pooltes koolides kasutatakse mingit muud hindamissüsteemi kui viiepallisüsteem.
Veebruarikuu lõpus esitasin Riigikogule seadusemuudatuse, mis kaotaks ära kohustuse sõnalisi hinnanguid ümber teisendada. Küsisin sellele muudatusele arvamust Koolijuhtide Ühenduselt, Õpilasliidult, Õpetajate Liidult, Haridustöötajate Liidult. Kõik olid ühel meelel: seadus on aegunud ja seda peab muutma! Samale järeldusele jõudis ka ministeeriumi tellitud uuring Tartu Ülikooli teadlastelt ning lisaks veel ekspertgrupp, kes analüüsis koolide hindamissüsteeme.
Kaitsesin oma eelnõud kultuurikomisjonis, kes otsustas selle saata suurde saali esimesele lugemisele. Valitsus küll toetas minu esitatud eelnõu eesmärki, kuid tahtis oma sõnul tulla „kunagi hiljem“ välja suurema muudatuste paketiga. Koalitsioonipoliitikud tunnistavad samas mulle, et tegelikult otsustati minu eelnõu välja hääletada. Miks? Mida halba saaks juhtuda, kui koolides pikisilmi oodatud muudatus jõustuks? Ei midagi. Lihtsalt selle on esitanud vale inimene. Opositsioonisaadik.
Kuus korda oleme püüdnud saada sotsiaalkomisjoni istungi päevakorda psühhiaatrilise abi seaduse muudatust. Täna on psühhiaatrid ainukesed eriarstid, kelle juurde minemiseks peab alla 18-aastastel olema eranditult kirjalik vanema nõusolek. Õiguskantsler hindab olukorda kriitiliselt, sest näiteks lähisuhtevägivalla all kannatavates perekondades ei pruugi nooruk seda nõusolekut vanemalt saada. Või mida teha siis, kui lapsevanem viibib välismaal?
Eelnõu esimese lugemise ettevalmistusel kutsusime komisjoni laua taha kõik võimalikud osapooled: sotsiaal-, justiits- ja haridusministeeriumi, õiguskantsleri büroo, Eesti Psühhiaatrite Seltsi ja lastepsühhiaatrite esindajad. Jaanuaris toimunud arutelul pidasid kõik muudatust vajalikuks. Suures saalis lõpetati eelnõu esimene lugemine juba neli kuud tagasi. Ammu peaks eelnõu olema vastu võetud, kuid meie ei saa jätkata isegi teist lugemist, sest üks koalitsioonipartneritest — EKRE — seda muudatust ei toeta.
Möödunud aasta lõpus jõudis Riigikogu liikmeteni kiri ettepanekuga muuta lastekaitsepäev lipupäevaks. Sellele oli alla kirjutanud 19 organisatsiooni, nende hulgas ka Sotsiaalkindlustusamet ja Sotsiaalministeerium. 13. jaanuaril algatasid nii sotsiaaldemokraadid kui ka reformierakondlased temaatilise eelnõu. Valitsus opositsioonierakondade eelnõusid ei toetanud, sest neil on plaan muuta lipupäevaks ka vanavanematepäev. Seda oleks saanud teha ühe muudatusettepanekuga näiteks sotsiaaldemokraatide eelnõusse, aga ei. Keset kriisi kiitis valitsus heaks oma eelnõu ja esitas selle Riigikogule. Sealjuures ei väsinud minister Kiik meile selgitamast, et: „Vahet ei ole, kes eelnõu esitab.“ Ometigi menetleb Riigikogu nüüd korraga kolme sõna-sõnalt väga sarnast eelnõud. Selle asemel, et menetleda üht.
Vankumatu kurtide õiguste eest võitleja Jüri Jaanson esitas Riigikogule eelnõu, mis kohustaks rahvusringhäälingut tõlkima rohkem saateid viipekeelde. Seni näiteks on viipekeelsed kurdid saanud presidendi uusaastatervitusest osa päev hiljem. Justkui neile saabuks uus aasta hiljem! Jüri eelnõud toetasid üksmeelselt nii sotsiaal- kui kultuurikomisjon. Mõlemat, nagu teame, juhivad keskerakondlased. Ja siis järsku tegi suures saalis just Keskerakonna fraktsioon ettepaneku eelnõu katkestada. Miks?! Olime ehmunud ja segaduses, isegi mitmed koalitsioonipoliitikud. Aga loomulikult pidid nad hääletama katkestamise poolt. Terav ebaõiglus ja poliitiline nahhaalsus võttis ausatel inimestel sel hetkel silmad märjaks.
Eriolukorra ajal saatis peaminister kõgile rahvasaadikutele igal hommikul kirjaliku ülevaate eelmise päeva otsustest ning nakatumiste statistikast. Iga kord rõhutas ta, et „hindan teie panust ja koostööd väga kõrgelt.“ Kuni ühel päeval saabus valitsuselt Riigikogusse 33 seadust muutev kobareelnõu ja lisaeelarve. Opositsioon tegi neisse mitmeid sisulisi muudatusettepanekuid, sealhulgas näiteks selles kriisis kõige rohkem haiget saanud turismisektori suuremaks toetamiseks. Aga ka eriarstiabi toetamiseks, et plaanilist ravi kiiremini taastada. Kõik opositsiooni sisulised muudatusettepanekud hääletati suures saalis koalitsiooni häältega maha. Niipalju siis panuse ja koostöö hindamisest!
Ja lõpuks tagasi algusesse. Neile, kes jaksasid selle artikli läbi lugeda, ei tule tõenäoliselt üllatusena, et toodud moosise tsitaadi autor on vabariigi juhtiv ilukõneleja Jüri Ratas. Tema kahe paralleelse sirge analoogina kulgev sõnade ja tegude lahusus paneb ikka ja uuesti küsima: kes tegelikult otsustab ja määrab, kes päriselt ruulib? Kes kirjutab teksti, kes lavastab ja kes käpiknukuna mängib prožektorikiirte säras vastutusrikast rolli papa Carlo nukuteatris?
Silmakirjalikkus meie ühiskonna kõige kõrgemal poliitilisel tasemel ei üllata enam kedagi. Aga me ei pea sellega leppima.
Liina Kersna: silmakirjalikkuse paraad Riigikogus was originally published in Arvamuslood on Medium, where people are continuing the conversation by highlighting and responding to this story.