Tänavusel aastal on meil riigieelarve miinuses 1,7 miljardi euroga. Puudujääki jääb eelarve veel vähemalt neljaks aastaks.
Korduvalt on küsitud, miks peaks tänane valitsus üldse kulusid kokku hoidma? Aga just sel põhjusel, et eelmised valitsused on aastaid elanud üle jõu, halvendades Eesti majanduslikku positsiooni ka headel aegadel.
Võiksime ju kergekäeliselt samamoodi edasi minna, käitudes nagu SMS-laenu võtja. Kuid ühel hetkel saabuv reaalsus tabab seda valusamalt. Igaühte meist. Praeguses olukorras on valik järgmine – kas reaalne kokkuhoid või maksutõus ja uued maksud.
Miks kärpida püsikulusid?
Eelmise riigi eelarvestrateegia (RES) tegemisel jõuti olukorda, kus kirjutati sisse riigieelarve revisjon ja ca 1 miljardi jagu sisustamata kärpeid ehk sisuliselt õhku. Vastu võetud uues riigi eelarvestrateegias on ette nähtud 4,2% tegevuskulude (majandamis- ja personalikulud) kärbe.
Reaalsed muudatused riigieelarves on planeeritud alates aastast 2022, mis annab piisava aja asutustel läbi mõelda, milliseid reforme on võimalik teha ning mil moel oma tegevust efektiivsemaks muuta.
Kärpekohtade ettepanekud esitavad riigiasutuste juhid, kes seejärel kooskõlastavad otsuse ministriga. Voli otsustada, milliseid kulusid on kõige mõistlikum kokku hoida, jääb asutuse juhile. See on loomulik ja kaasav viis, kus otsustusõigus jääb organisatsioonidele ning ministeeriumid aitavad leida sobivaimad kokkuhoiukohad.
Tahan ka selgitada, miks meil tuleb kärpida just püsikulusid. Härrad tagatoast kirjutavad, et Reformierakond on betooniusku ja tahab ehitada maju ning inimesed sealt seest lahti lasta.
Selles mõttes puudub aga loogika. Kriisis majanduse elavdamiseks tuleb majandusse suunata just ühekordset investeeringuraha, see on ajutine meede.
Kui me tõstame kriisi püsikulusid, olgu siis palku, toetusi või muud taolist, tuleb selle kuluga arvestada igal aastal pärast otsuse tegemist ja muude kulude tegemise võimalus selle võrra kahaneb.
Läbi aegade suurimad investeeringud
Riigi eelarvestrateegia sisaldab kärpeid ka riigi raha eest tehtavates investeeringutes, sest lisavahendid tulevad selleks Euroopa Liidust.
Kokku saame järgmisel neljal aastal investeerida Eesti majandusse kaks miljardit eurot aastas, mis on läbi aegade suurimad investeeringud Eestis. Kui me lisaks siia veel riigipoolseid suuremahulisi investeeringuid, kasvaks märkimisväärselt oht majanduse ülekuumenemiseks.
Erasektor on pidanud kriisi ajal kärpima ning juba ainuüksi solidaarsusest peaks samaga vastama ka avalik sektor. Aastaid on räägitud riigireformist, kuid tegudeni pole veel jõutud, seejuures on riigi kulud ja töötajate arv jätkuvalt paisunud justkui pärm.
Efektiivsem ja digitaalsem riik pakuks kiiremat ja kvaliteetsemat teenust kõigile Eesti inimestele vähema bürokraatiaga. ELi rahade eest arendatav protsesside digitaliseerimine loob meile targemaid ja efektiivsemaid töökohti, mis on otsene investeering inimestesse kõrgepalgaliste spetsialistide näol.
Viimaste aastate palgatõusu, eelkõige kriisi ajal, on samuti vedanud avalik sektor. Samaaegselt on erasektor pigem vaevelnud kvalifitseeritud tööjõu puuduses ning konkureerinud ebaõiglaselt palgatasemetega avalikus sektoris.
Üha rohkem on kuulda ka erasektori muret riigiaparaadi paisumise üle, mis väljendub rohkemates regulatsioonides ja aruandluses. Kasvav hulk riigitöötajaid, kes tegeleb bürokraatiaga, ei ole jätkusuutlik. Riigiasutustes tuleks vaadata süsteemselt üle, kas asjad on nii nagu peavad või saaks ka teisiti.
On ju teada, et avalikus sektoris on kahjuks tavaks saanud eelarveaasta lõpus kasutamata raha igal juhul ära kulutada, kartuses, et vastasel juhul võetakse see tagasi. Endise Rae vallavanemana olen uhke, et ajapikku ja koostöös asutuste juhtidega saavutasime usaldusliku olukorra, kus vajadusel eraldasime lisavahendeid.
Ei saa planeerida õhku
Vastukaaluks käituti eelarvega mõistlikult ning aastalõpu jääke ei löödud iga hinna eest sirgeks. Usun, et siin on avalikus sektoris veel pikk tee minna, käitumaks riigi rahakotiga heaperemehelikumalt.
Aasta-aastalt aina süvenev riigi eelarvemiinus tekitab olukorda, millest väljatulek muutub üha raskemaks, kärbete vajadus suureneb ning maksutõus saab möödapääsmatuks. Riigi eelarvestrateegiasse ei saa planeerida õhku. Pidevas miinuses elamine ei ole jätkusuutlik, kuid selge on see, et maksutõusu ei soovi keegi – see on ka Reformierakonna tõekspidamine.
Mõeldes tulevikule tuleb küsida, millise riiki me järeltulevatele põlvkondadele pärandame. Kas kõrvuni võlgades või tulevikku vaatava ja efektiivselt toimiva riigi? Reformierakonna fraktsiooni esimehena julgen kindlalt väita, et meie soovime jätkusuutlikku ja hästitoimivat Eestit.