Mõne päeva eest avaldas Lasnamäe linnaosavanem Vladimir Svet Eesti Päevalehes arvamusloo, mis pidanuks ehk jääma koheununevaks vilksatuseks nagu enamus sedasorti tooteid eesti pealkirjanduses. Kuid kuna pealkiri tõesti otsesõnu kuulutas, et Reformierakond “lõhestab rahvuslikul alusel”, läksin õnge ja lugesin loo läbi.
Sveti tekst on ka meie poliittekstide kesist keskmist mõõduks võttes üsna silmapaistev demagoogiauperpall. Svet proovib olla solvunud Kristen Michali selle mõtteavalduse peale: “Tallinna inimesed väärivad enamat kui Lasnamäe vaatega Keskerakond”.
Svet arvab mõistagi, et ei vääri. Ent teeb sellest lausest kaks hoopis teistsugust järeldust. Esiteks tähendavat see, et “Reformierakond ei taha näha Tallinna valitsemise juures vene taustaga inimesi.” Teiseks tähendavat see, et Reformierakond ei plaani tulevases volikogus esindada Lasnamäe eestlaste vaateid.
Loodetavasti ei ole Svet Keskerakonnaga kooskõlastanud seisukoha, et tema erakond=vene taustaga inimesed. Sest see kõlab nagu venekeelne EKRE. Mõttekonstruktsioon, et kuna tallinlased ei vääri Keskerakonna valitsemist tähendab, et Reformierakond ei kavatse Lasnamäe eestlasi esindada meenutab aga vana anekdooti. Teadlased võtsid ämblikult ükshaaval jalgu ära ja käskisid hüpata. Pärast kaheksanda jala äravõtmist ämblik enam ei hüpanud. Teadlased järeldasid, et ämblik kuuleb jalgadega.
Ma ei tea, millega kuuleb Keskerakond, aga kui ta kuulda soovib, siis kordan. Mõte, et Tallinn ei vääri Lasnamäe vaatega Keskerakonda tähendab nimelt seda, mida ta ütleb. Lasnamäe vaade tähendab kurba tõdemust, et Keskerakonna valitsemise ajal on Tallinnast saanud Euroopa kõige kiiremini segregeeruv pealinn. Sellisele järeldusele jõudis hiljuti üleeuroopaline uuring, mis tõi välja, et Tallinnas kasvab mitte ainult sotsiaalne, vaid ka etniline eraldatus. Kasvab kiiremini kui ükskõik kus mujal Euroopas.
Neid probleeme, eriti Tallinnas, on korduvalt käsitlenud Inimarengu aruanded. Eesti Arhitektide Liit korraldas 2019. aasta lõpul konverentsi. “Eraldatud ruumid”, kus linnale pakuti mitmeid programmilisi lahendusi selle suundumuse muutmiseks. Näiteks lõpetada sotsiaalmajade ehitamine Lasnamäele. Konkreetne soovitus kõlas nii: “Mitte koondada sotsiaaltuge vajavaid inimesi ühele alale, nagu praegu paraku toimub seoses sotsiaalmajade rajamisega peamiselt Lasnamäele, vaid võtta näiteks üle meie naaberlinna Helsingi kogemused. Helsingi linn nimelt opereerib üürikorteritega, mis on hajutatud üle linna nö tavamajadesse, vältimaks madalama sissetulekuga kinniste kogukondade teket.”
Samuti soovitati linnale olemasoleva elamufondi korralikku ja kvaliteetset renoveerimist, mitte halva juurde ehitamist, samuti kaasaegse ja kvaliteetse linnaruumi ja arhitektuuri arendamist üldse.
Segregeerumine on Tallinnas ja Eestis muidugi mitmekihilisem probleem kui üksnes linnaruumiline, mis süveneb Keskerakonna poliitika toel maksumaksja raha Lasnamäele valedesse kohtadesse kulutada. Keda täpselt esindab Keskerakond, soovides iga hinna eest hoida venekeelseid lapsi venekeelsetes koolides, jääb üha arusaamatumaks. Viimased arvamusküsitlused näitavad, et valdav enamus, jah, ka Lasnamäe venekeelseid peresid, soovib eestikeelset kooliharidust alates lasteaiast. Jah, seda soovib ka Reformierakond.
Venekeelne Tallinna linnameedia, linna raha kulutamine, miljonites, PBK ja muudele taolistele kanalitele, segased signaalid koroonakriisis, mis proovivad lükata venekeelset inimest uskuma Sputnik-vaktsiini ja mitte usaldama riiki. Igapäevane ja pidev venekeelset tallinlast kapseldav ja isoleeriv poliitika – see on Lasnamäe vaade, mida ükski tallinlane ei vaja.
Härra Svetile soovitan aga leida mõni tekstitundlikum artiklikirjutaja.