Nad ootasid. Oli teisipäeva, 9. mai, hommik aastal 1950.
Ootajad olid prantsuse välisminister Robert Schuman ja töögrupi, mida juhtis konjakiärimees Jean Monnet, liikmed, nende hulgas Paul Reuter, Etienne Hirsch, Pierre Uri ja teised.
See töögrupp oli koostanud ühe dokumendi, mille välisminister Schuman pidi avalikkusele ette kandma. Dokument sisaldas ettepaneku ühendada Prantsuse ja Lääne-Saksamaa söe ja terase turud. Et nende kahe riigi rasketööstusest ei tõuseks enam iialgi sõda. Dokumendist ja selle sisust teadis väga piiratud arv inimesi.
Kella kuueks olid kokku kutsutud ajakirjanikud, ametnikud, avaliku elu tegelased Prantsuse välisministeeriumi esindusruumidesse Quai d´Orsay’l Salon d´Horloge’i, kellasaali.
Enne seda pidi välisminister saama valitsuskabineti nõusoleku. Peaminister oli siis Georges Bidault.
Aga kõik see oli võimatu ilma ühe sõnumita, mida oodati, ja mida veel sel hommikul ei olnud tulnud.
Sõnum koos võimalku nõusolekuga pidi tulema Saksamaa Liitvabariigi kantslerilt Konrad Adenauerilt. 74-aastane Adenauer oli Lääne-Saksamaa kantsler alates 15. septembrist 1949 (kuni oktoobrini 1963).
Poliitilised riskid olid väga suured. Kõigest viis aastat oli möödas sõja lõpust, milles tapeti miljoneid prantslasi ja sakslasi. Ja see oli juba teine suur sõda, kus vastamisi seisid Saksamaa ja Prantsusmaa. Algatajad kartsid, et nende riikide avalikkus ei ole selliseks kokkuleppeks valmis. Nad said selgesti aru, milline tohutu murrang on kavandatud ettevõtmine.
Ja mida arvavad läänemaailma valitsejad, ameeriklased? Juhuslikult oli vahetult enne Pariisis visiidil USA riigisekretär (välisminister) Dean Acheson. USA suursaadik korraldas oma residentsis mitteametliku kohtumise Jean Monnet ja teiste ettevõtmise algatajatega. Dean Acheson kohkus väga. Tema esialgne ettekujutus oli, et tegemist on mingi söe- ja terasekartelliga, mis on ohuks rahule. Aga süvenedes sai temast kogu plaani kindel toetaja.
Võimalikust Lääne-Euroopa ühendamisest oli kantsler Adenauer rääkinud ka Saksamaa ülemkomissari ameeriklase John McCloy’ga ja saanud positiivse suhtumise.
Hoolikalt varjati ettevõtmist brittide eest. Kardeti, et Suurbritannia teeb kõik selle plaani takistamiseks, kartes konkurentsi ja tugevat mandri-Euroopat. Nii lugeski Suurbritannia välisminister Ernest Bevin sellest järgmise päeva ajalehtedest. Ta oleks peaaegu südameataki saanud. Brittide solvumine oli väga suur.
Algatajad kartsid sedagi, et neist lihtsalt ei saada aru. Kõik kehitavad õlgu, ja kogu plaan sureb vaikselt välja.
Robert Schuman oli jaanuaris kohtunud Saksamaa kantsleriga. Peaküsimus oli Saarimaa saatus. Mingit isiklikku klappi ei tekkinud. Schuman kahtles Saksa valmisolekus prantslastega mingit koostööd teha. Dokumendi projekt saadeti Adenauerile ja nüüd oodati tema lõplikku seisukohta.
Ootajate närvid olid üha rohkem pingul.
Ja siis tuli vastus.
Saksa kantsler Konrad Adenauer andis kõhklematult Schumani avaldusele oma nõusoleku. Vana poliitik vihkas sõda ja vihkas Preisimaad, mille juhtimisel ühendati Saksamaa ja peeti maailmasõdu.
1950. aasta 9. mai, teisipäeva õhtupoolikul pidas Prantsuse välisminister Robert Schuman kõne, mida tänapäeval nimetatakse Schumani deklaratsiooniks. Ajakirjanikud said aru. Järgmisel päeval kirjutati: “Prantsusmaa ja Saksamaa algatasid Euroopa ühendamise”.
18. aprillil 1951 kirjutasid kuus riiki – Prantsusmaa, Lääne-Saksamaa, Itaalia, Belgia, Holland ja Luksemburg – alla Euroopa söe- ja terase ühenduse loomisele.
Euroopa ühendamine oli alanud.