Emadepäeva eel ja tegelikult kogu aasta peaksime mõtlema oma emale, kellest olenes meie tulevik. Aastakümneid tagasi, kui olin alles pisike poiss, oli minu ema minuga püsti hädas. Ma ei olnud eriti hea laps ega kuulanud alati sõna, sest maailm vajas avastamist ja asju juhtus ikka, sest vanemad olid tööl ja keegi ei suutnud noore poisi energiat ja uudishimu ohjeldada. Tegime oma sõpruskonnaga hulle tükke, mis paneksid tänapäeva vanematel ihukarvad püsti tõusma.
Aeg möödus ja neljandas klassis olin ma juba klassi parim õpilane. Mitte tuupimise pärast, vaid arusaamise tõttu, mis nägi ette, et ma ise teen ja saan aru. Aga see ei takistanud tegemast hullusi, sest kui koolis midagi juhtus, siis oli lärmajate keskel kuskil ikka Mait, kes oskas õigel ajal varjuda. Klassivend Avo Pikkuus jäi aga sageli vahele ja tal oli pikki sekeldusi. Temast sai olümpiavõitja!
Mind aitas ka akordioni õppimine, mis sagedaste esinemiste tõttu andis teatud eelise. Ega ma harjutada eriti tahtnud, aga jällegi, ema sundis õhtuti ja see on viinud selleni, et vahel mängin ka nüüd. Kuulmise järgi, sest ei viitsi noote kastist välja võtta, kuigi ka noodist mängimine poleks suur probleem. Aga kooli oli kaks kilomeetrit ja pillikasti tuli vedada kooli käe otsas, mitte ei olnud tänapäevast teenindust kodust koolini, kõnelemata sellest, et keegi veab sind autoga trenni, et seal tund aega joosta ja siis jälle autoga tagasi. Selleks oli Tähtvere ja ümbritsevad alad, kus vanemad meid ööpimedusest taga otsisid.
Hiljem tuli vanematel talupidamine ja sealne töö. Ja siis sai mulle selgeks ema põhimõte, et töö on vaja teha! Jah, see põhimõte oli tal saadud kodust Suurejõelt Pärnumaalt ja selle andis ta ka meile edasi. See on just see, mis mind on kandnud läbi elu. Kui võtad midagi teha, siis tee seda parimal võimalikul viisil. See põhimõte on mind aidanud igas ametis alates kanade püüdmisest algklassides, suhkrupeedi kõplamisest, kastide valmistamisest Kuubasse kartuli ekspordiks, aga ka veterinaaria õppimisel ja hilisemas kirurgi- ja õppejõutöös, rääkimata rektori ja muudest ametitest. See kõik on tänu emale, kes õpetas mulle elamise ja inimeseks olemise kunsti.
Soovin kõigile emadele jõudu ja armastust laste kasvatamisel. Me kõik oleme oma emade lapsed ning võlgneme neile tänu kasvatuse eest. Kui kasvatus sünnib armastusest, jääb see alati õigesse kohta. Just armastusega seotud kasvatus aitab kujuneda nii inimesel kui ka ühiskonnal.
Tänases maailmas võib olla raske uskuda, et lapsel peaks juba varakult olema kindel süsteem ja harjumus vastutada oma tegude eest. Kuid needsamad lapsed peavad tulevikus ise kooli ja tööle jõudma, seisma omadel jalgadel ning tegema otsuseid. Haridust saab Eestis igast koolist. Ei ole vaja uskuda, et ainult eliitkool tagab tuleviku.
Minu ema lõpetas Vändra keskkooli ja omandas loomaarsti hariduse, kuigi teda ei võetud vastu stomatoloogiat õppima. Isa alustas Jälgimäe algkoolist ja lõpetas Nõmme gümnaasiumi ajal, mil majanduslikud olud olid rasked. Need kirjad, mida isa kitsastel aegadel oma tulevasele abikaasale saatis, oleksid tänapäevalgi eeskujuks hoolivusest ja vastutusest.
Ei ole tähtis, kui palju sul on raha, vaid tähtis on see, kuidas ema on sind kasvatanud ja milliseid väärtusi edasi andnud. Vahest oli ka see põhjuseks, miks usaldati meid pikkadel suvedel vanaemade hoolde, et eelnevate põlvkondade kogemus kanduks edasi koos eestluse, moraalsete väärtuste ja oma riigi hoidmise tundega. Seda tegid meie emad ja enne neid nende emad.
Emadele võlgneme tänu ka tänase Eesti eest, isegi siis, kui jõuluõhtul tuli kardinaid akende ette tõmmata, et varjata kuusesära ja lootust.
Aitäh teile, meie armsad emad, nii siinkui ka sealpool.
Aitäh, ema!