Eesti poliitikas juhtub harva midagi täiesti juhuslikult. Kui Isamaale lähedane mõttekoda tellib raporti, mille autor töötab Isamaa suurtoetajale kuuluvas pangas, ja kui raportis pakutud ideed kõlavad kahtlaselt tuttavalt Isamaa senise poliitilise DNA-ga, siis ei pea olema vandenõuteoreetik, et näha ilmselgeid seoseid.
Põhimõtte Koda võib end nimetada sõltumatuks mõttekojaks. Raul Eamets võib esineda sõltumatu majanduseksperdina. Aga poliitikas ei loe ainult see, mis paberil kirjas on. Loeb ka see, kes tellib, kes rahastab, millises ideoloogilises ruumis mõeldakse ja kelle poliitilist menüüd avalikkusele serveeritakse. Selle raporti puhul jääb mulje, et rahvale ei näidata veel valimisprogrammi, vaid selle testversiooni, millega kraadida ühiskonna arvamust.
Aga minu eesmärk ei ole ajada taga poliitilisi jälgi, vaid arutleda raportis olevate poliitikasoovituste ja meie tuleviku valikute üle.
Kõige ohtlikum ettepanek raportis puudutab taas meie pensionisüsteemi. Tuleb nentida, et Eesti ühiskond ja ka majandus on selle draamaetenduse esimest vaatust juba näinud ja nagu Delfi oma juhtkirjas tabavalt sõnastas „valmistatakse ette teist vaatust“.
Teise pensionisamba lõhkumine müüdi 2021. aastal inimestele valikuvabadusena, kuid reaalsuses vahetati tuleviku kindlustunne ajutise poliitilise populaarsuse vastu. Loodan, et lõhkumise tagajärjed on nüüd kõigil selged.
Nüüd paistab sama mõtteviis tagasi hiilivat. Minna inimestele kosja nende enda rahaga, mis on mõeldud selleks, et nad saaksid ka pensionieas väärikalt elada.
Toon siia kõrvale liberaalse maailmavaate, mis ei esinda vaid vabadust ja vastutust. Liberaalne riik loob vabaduse kõrvale ka kindlustunde. Pensionisüsteem on selle kõige praktilisem näide. Inimene panustab, riik panustab, et kogutud vara töötaks inimese tuleviku heaks. Eesti mõistes tähendab teine sammas just seda, et inimene tasub oma palgast kaks, neli või kuus protsenti, riik lisab sotsiaalmaksu arvelt neli protsenti. Kokku saab töötav inimene igas kuus kuni kümme protsenti oma tuleviku kindluseks panustada.
Isamaa esimene pensionilammutus õpetas, et pensionirahaga mängida ei tasu. Vastutustundlik poliitika ei jaga pensioniraha tänaseks tarbimiseks laiali. Vastutustundlik poliitika muudab kogumise paindlikumaks, soodsamaks ja tootlikumaks, kuid ei lõhu süsteemi iga kord, kui on valijatele vaja präänikut pakkuda.
Teine ettepanek – diferentseeritud sotsiaalmaks laste arvu järgi – on uutmoodi kõnekam. Minu jaoks tähendab see riiki, mis hakkab inimese rahakotis ja eraelus sorima. Kes on lastetu, miks ta on lastetu, kas vabatahtlikult, tervislikel põhjustel, partneri puudumise tõttu? Kas riik hakkab seda hindama ja kas mõnest riigiasutusest saab edaspidi perepoliitika moraalipolitsei? Lisaks tähendaks see ka seda, et tööturule sisenev teotahteline noor saaks karistatud kõrgeima maksumääraga.
Sündimust ei kasvatata inimeste lahterdamisega. Sündimuse kasvule aitab kaasa suurem kindlustunne. Et noor pere saab endale taskukohast kodu võimaldada, lapsele lasteaiakoha, ema ja isa saavad töö- ja pereelu ühildada ja tööandja ei diskrimineeri vanemapuhkuselt naastes naisi ning vanemapuhkusele minevaid isasid.
Kaasaegne perepoliitika ei näe naist sünnitusmasinana ega meest palgamasinana. Mõlemad on võrdsed lapsevanemad, kellel peab olema võimalik töötada, karjääri teha ning samal ajal kasvatada lapsi ja elada väärikat elu.
Just siin jookseb maailmavaateline piir. Ühel pool on arusaam, et ühiskonda saab parandada inimeste maksustamise, sildistamise ja moraalse survestamisega. Teisel pool on liberaalne arusaam, et riigi ülesanne on luua hea keskkond, kus inimesed julgevad oma eluplaane teha. Mitte käsu peale, mitte maksukaristuse hirmus, vaid kindlustundest.
Kolmas ettepanek, millest ei saa ma majandusministrina mööda vaadata – ettevõtte tulumaks – näitab, kui kaugele on osa Isamaa mõttemaailmast liikunud oma kunagisest parempoolsusest. Mäletan veel aega, kui Isamaa rääkis madalatest maksudest, ettevõtlusvabadusest ja investeeringutest. Nüüd on jäänud järgi ideed, kuidas võtta majandusest rohkem raha välja.
Eesti ei saa rikkamaks ettevõtete maksustamisest, seda eriti ajal, mil maailm on pahupidi pööratud ja ebakindlus aina kasvab. Ettevõtetel peab säilima investeerimisvõimekus. Eesti saab jõukamaks siis, kui ettevõtetel on põhjust siin kasvada, inimesi palgata, uude tehnoloogiasse investeerida ja eksportida.
Lihtsalt niisama ei ole ka Eesti maksusüsteemi juba 12. aastat järjest hinnatud OECD riikide seast kõige konkurentsivõimelisemaks. Ettevõtete tulumaksu puudumine on üks põhjustest, miks meie süsteem on siiani parim.
Tõsi, meie üks suur kitsaskoht on madal tootlikkus ja niisamuti peab riik edaspidi suutma pakkuda olemasoleva raha eest paremaid teenuseid. See aga tähendab reforme näiteks hariduses ja tervishoius. See tähendab digiriigi uut hüpet. See tähendab tehisaru kasutamist targa tööriistana, mis aitab arstil, õpetajal, ettevõtjal ja ametnikul teha rohkem väärtust loovat tööd. Tuleviku majandus ei sünni sellest, et kardame uut ja maksustame vana. Tuleviku majandus sünnib julgusest teha asju uutmoodi.
Põhimõtte Koja tellitud raporti kõige suurem probleem ei ole üks või teine ettepanek. Probleem on hoiak. Sealt kumab läbi usk, et paremad ajad olid kusagil minevikus ning et rohkem riiklikku suunamist, rohkem inimeste eraellu sekkumist, rohkem maksukaristusi ja rohkem pensionisüsteemi ümberjagamist lahendab me mured. See ei ole minu tuleviku Eesti. See on tagurlik Eesti, mis kardab muutust.
Eesti vajab ka edaspidi poliitikat, mis vaatab tulevikku. Poliitikat, mis usub, et inimene on vaba kodanik, mitte riigi suunata ja vormida. Poliitikat, mis aitab peredel paremini hakkama saada, mitte ei karista inimesi nende eluliste valikute eest. Poliitikat, mis tagab kindlama pensionipõlve, mitte ei kasuta pensioniraha valimiseelse populaarsuse ostmiseks. Vajame ka poliitikat, mis kasvatab majandust uute tehnoloogiate, parema hariduse ja ettevõtlusvabaduse kaudu, mitte ettevõtlikkust uute maksudega pidurdades.
Isamaa võib selle raporti kohta öelda, et seal leiduvad ettepanekud ei kuulu neile. Võib-olla formaalselt ei kuulugi. Eks ole näha. Aga selge on see, et meie, meie laste ja lastelaste Eesti ei saa olla ehitatud nostalgiale. Aeg liigub teatavasti ühes suunas ja arenevas ühiskonnas on lahendused alati tulevikus.