Eestis on laste ja noorte liikumisaktiivsus murettekitavalt madal – piisavalt ehk vähemalt 60 minutit päevas liigub alla poole lastest ning ligi 70 protsenti noortest ei suuda ajateenistuse alguses täita kaitseväe füüsilise testi miinimumnõudeid. Need arvud ei kirjelda pelgalt kehalist vormi, vaid laiemat suundumust, mille mõju ulatub sügavale meie ühiskonda.
Vähene liikumine ei avaldu üksnes kehakaalu tõusus või füüsilise võimekuse languses, sellega kaasnevad üha sagedamini vaimse tervise mured, kahanenud vastupidavus ning raskused keskendumisel ja igapäevase pingega toimetulekul. Pikemas vaates tähendab see paratamatult ka kasvavat koormust meie meditsiini- ja sotsiaalsüsteemile.
Seisame valiku ees, kas jätkata üha suuremas mahus ja üha suuremate kuludega tegelemist tagajärgedega või suunata oma tähelepanu ja ressursid ennetusse. Paraku kaldub praegune süsteem pigem esimese poole, tegeledes probleemidega alles siis, kui need on juba juurdunud.
Valik ennetuse kasuks on ainus jätkusuutlik tee edasi, kuid see eeldab senisest märksa suuremaid ja sihipärasemaid investeeringuid laste ja noorte liikumisaktiivsuse toetamiseks – nii koolis, kogukonnas kui ka igapäevases elukeskkonnas.
Pakume välja kolm konkreetset sammu, millega laste kehalist aktiivsust süsteemselt suurendada. Esimene neist on laiendada „Sport koolis“ programm nelja aasta jooksul kõigisse Eesti koolidesse. See tähendab, et kõik 1.–3. klassi õpilased saavad vähemalt kaks korda nädalas koolipäeva sees kvalifitseeritud treeneri juhendatud treeninguid lisaks kehalise kasvatuse tundidele. Tegemist ei ole huvitegevusega pärast kooli, vaid koolipäeva loomuliku osaga.
Programmi tugevus on selle kättesaadavus. See tähendab ka, et osaleda saavad needki lapsed, kes muidu jääksid trennist kõrvale, olgu siis põhjuseks pere majanduslik olukord, logistika või elukoht hajaasustuses. Lisaks annab programm lastele võimaluse proovida erinevaid spordialasid ja leida nii endale sobiv liikumisviis. Praegu osaleb programmis alla 2000 lapse, kuid uuringud näitavad väga kõrget rahulolu nii laste, lapsevanemate kui ka koolide seas ning selget ootust programmi laiendamiseks.
Teine samm on laiendada „Liikuma kutsuva kooli“ programm nelja aasta jooksul vähemalt 75 protsendini Eesti koolidest, praegu on programmiga hõlmatud alla poolte koolidest (230 üldhariduskooli). Programmi mõte on lihtne: liikumine ei toimu ainult kehalise kasvatuse tunnis, vaid on loomulik osa igast koolipäevast, tähendades aktiivseid vahetunde, liikumist sisaldavaid ainetunde ning turvalist ja soodustatud kooliteed. Selline lähenemine aitab tõsta liikumisaktiivsust ka nende laste seas, kes spordiga aktiivselt ei tegele – liikumine muutub normiks, mitte erandiks.
Liikumine kui kultuur
Kolmas samm on luua süsteem, millega laste kehalist aktiivsust ja võimekust mõõdetakse järjepidevalt ning andmeid kasutatakse ka otsuste tegemisel. Kehalisi võimeid peaks mõõtma põhikoolis igal aastal ning keskkoolis peaksid noored igal aastal tegema kaitseväe testi. Andmed tuleks kokku koguda ning analüüsida.
Kehaliste võimete mõõtmise kontseptsioon põhikoolis ootab rakendamist, kaitseväe teste gümnaasiumides osaliselt tehakse, aga andmeid ei koguta – vaja on lahendada andmete kogumise ning meditsiini andmebaasidega ühildumise süsteem, mis võimaldab teha paremaid otsuseid ning suunata abi sinna, kus seda päriselt vaja on.
Käesoleval aastal panustab riik „Sport koolis“ ja „Liikuma kutsuva kooli“ programmidesse kokku alla miljoni euro aastas, täies mahus rakendamine eeldab aga ligikaudu 13 miljoni euro suurust aastast investeeringut. Selleks on plaan kasutada lisaks riigieelarvele ka Euroopa Liidu vahendeid, et teha see samm riigi rahakotile jõukohaselt.
Rahvusvaheline teaduskirjandus kinnitab üheselt, et ennetus ei ole kulu, vaid investeering tulevikku: iga tervisemurede ennetusse paigutatud euro toob hiljem mitmekordse kokkuhoiu nii sotsiaal- kui ka tervishoiukuludes. Ent veelgi olulisem on see, et ennetus loob tugevama, tervema ja elujõulisema ühiskonna.
See tähendab, et peame muutma ka oma mõtteviisi. Liikumine ei ole pelgalt vaba aja tegevus – liikumine on kultuur, nagu ka tervis on kultuur. Kultuur on omakorda meie ühiskonna süda ja vereringe. Ilma liikumise, energia ja elujõuta ei saa püsida kultuur ega riik.