Maris Lauri: hinnatõusu ohjeldamise võimalustest

Sõda Iraanis ja selle ümbruses on põhjustanud kütuste, aga ka veel mõnede teiste kaupade pakkumise tuntava vähenemise, mis omakorda on ootuspäraselt viinud vastavate hindade kiirele tõusule kõikjal maailmas.

Kuna tegemist on oluliste sisendhindadega, siis on hinnatõus levimas nii geograafiliselt kui ka valdkonniti. Keegi ei tea, kaua nafta, gaasi ja teiste toormete pakkumisprobleemid kestavad. Isegi kui sõjategevus lõppeb, et pruugi pakkumisprobleemid kiirelt laheneda, kuna purustatud tootmisvõimsuste taastamine võib kesta halvemal juhul mitu aastat.

Lisandunud üldine poliitiline heitlikkus piirkonnas (ja tegelikult kogu maailmas) on vähendanud usku, et pisutki kaugem tulevik oleks stabiilsem. Seetõttu on kehvadest väljavaadetest ja määramatusest tulenev hirmufaktor tõstnud hindu ja hinnaootusi veelgi enam.

Tegemist on tugeva pakkumispoolse hinnatõusuga. See määrab, millised tegevused hinnatõusu aitavad ohjata ja millised mitte.

Üks majanduses kehtivaid põhiseadusi on seos nõudluse, pakkumise ja hinna vahel. Täpsemalt sõltub hind nõudluse ja pakkumise vahekorrast. See seos on alati kehtinud ja kehtib ka tulevikus, kõik püüded seda reeglit murda ja painutada on lõppenud halvasti.

Majandusloogika ja ka mineviku praktika kinnitavad, et kui tegemist on pakkumispoolse hinnatõusuga, siis lahendus saab olla kas pakkumise suurendamine, asendamine või nõudluse vähendamine. Muidugi võib teha ka mõlemat.

Pakkumise suurendamine tähendab uute tootmisvõimsuste arendamist või seni konkurentsivõimetuse tõttu mitterakendatu tööle panemist. Ka asenduskaupade puhul tuleb tihtipeale nende kaupade tootmismahtusid suurendada ehk siis investeerida.

Vabu tootmisvõimsusi võib olla, kuid nad on vabad seetõttu, et nende kasutamine pole olnud hinna tõttu konkurentsivõimeline. Seega tähendab seisvate tootmisvõimsuste rakendamine mingeid investeeringuid, kuid tähendab ka varasemast kõrgemat hinnataset. USA-st või kuskilt mujalt imporditud kütus on kallim kui Lähis-Idast, mistõttu, isegi kui õnnestuks kadunud Lähis-Ida pakkumist kompenseerida kütustega mujalt, on saavutatud hinnatase kõrgem, kuna tootmis- ja transpordikulud on kõrgemad.

Mingis ulatuses on kütuseid võimalik vastastikku asendada ja kindlasti juhtub see ka nüüd. Kui 2022. aastal muutus Venemaa maagaas Eesti jaoks toksiliseks, siis sai asenduseks olla maagaasi import läbi teiste riikide (Eesti-Soome ja Poola-Leedu) ja LNG võimekuse ehitamine ning gaasitarbimise asendamine võimalusel teiste kütteliikidega. See on kulukas ja aega võttev ettevõtmine, kui võimekused tuleb alles rajada. Praegu on aga need võimalused olemas.

Paratamatult viivad suured kriisid ka tarbimise muutumiseni ehk pakkumisnappusega kauba nõudluse vähenemiseni. Näiteks 1970. aastate kütusekriisi tagajärjeks oli kõige muu kõrval ratsionaalsem ja efektiivsem kütusetarbimine, sh väiksema kütusekuluga autod. Võib arvata, et ka nüüdne kriis muudab kütuste ja energia tarbimist, küll mitte koheselt, vaid mõningase viitajaga, sest tuleb leida asenduskaup, investeerida ja muuta harjumusi.

Võib oletada, et suures osas Euroopast mõeldakse praegu kodumaiste võimaluste arendamisele, eelkõige otsitakse lahendusi elektritootmise suurendamiseks ilma imporditavate fossiilsete kütuste tarbimiseta. Muidugi tähendab see, et ka transpordivahendid ja küttesüsteemid peavad muutuma oluliselt elektrisõbralikumaks ja vähem imporditavatest fossiilkütustest sõltuvaks.

Need lahendused on pikaajalised ja kulukad, kuid praeguse kriisi taolised olukorrad on varemgi lõppenud väga põhimõtteliste muutustega tarbimises. Lühiajaliselt tähendab see siiski seda, et energia hinnatase on esialgu väga kõrge ja hinnad hakkavad langema sedamööda, kuidas leitakse uued tarnijad, rajatakse uued tootmisvõimsused ja muutub nõudlus.

Meie kodukootud poliitilised “majanduseksperdid” on leidnud, et tark oleks pakkumisprobleemi lahendada hindade allasurumisega maksude kaotamise või hinnalae kehtestamise abil. Pakutud on ka nõudluse suurendamist toetuste suurendamise teel.

Hinda saab teoreetiliselt alla suruda maksude alandamisega või siis riigipoolse hinnadotatsiooniga. Mõlemal sammul on mõju riigieelarvele, kuid üpriski kallid meetmed ei pruugi tarbijale erilist kergendust tuua. Põhjus on selles, et pakkumist ju juurde ei tule, kuid ka nõudlus ei vähene eriti, nõudluse ja pakkumise ebakõla säilib või isegi suureneb ning see tähendab hinnatõusu. Kulu on, kuid kasu ei mingisugust.

Ei tohi unustada, et avatud turu tingimustes tähendab kunstlikult allasurutud hind nõudluse suurenemist ka väljastpoolt Eestit tuleva nõudluse suurenemise kaudu. Naabermaade elanikud ja ettevõtted tulevad lihtsalt Eestisse ja ostavad siin odavamat kaupa.

Eriti karm tarbijate ja ühiskonna vaatest on lahendus, et riik kehtestab kaubale piirhinna. See tähendab, et riik peab eelarvest kinni maksma kohustusliku müügihinna ja turuhinna vahe. Mida rohkem sellist allasurutud hinnaga kaupa ostetakse, seda kulukam on see riigile ja koormavam riigieelarvele.

Mõned aastad tagasi kehtestas Ungari kütustele piirhinna ja loomulikult hakkasid naabermaade elanikud Ungarist bensiini ja diislit ostma. Nõudlus kasvas, aga pakkumine jäi samaks. Selleks, et eelarvekulude kasvu piirata, kehtestati järgnevalt ostulimiidid. Õitsele puhkes altkäemaksundus ja onupojapoliitika ning kauba said kätte need, kellel olid tuttavad õiges kohas või piisavalt raha, et maksta musta turu hindu. Tekkis postihind ja tegelik turuhind mustal turul, esimesega kaupa ei saanud, teisega küll.

Nõudlust suurendab ka valimatu tulude suurendamine toetuste jagamisega kõigile või enam-vähem kõigile. Sel juhul ju ei lahendata pakkumisprobleemi, hoopiski suurendatakse inimeste võimekust osta kallist kaupa ehk suurendatakse nõudlust. Ebakõla nõudluse ja pakkumise vahel suureneb ja seega hinnatõus kiireneb.

See ei tähenda, et haavatavaid elanikegruppe ei saa toetada, oluline on see, et toetused oleksid täpselt sihitatud. Vastasel juhul osutuvad just nimelt vaesemad ja valusamalt haiget saavad grupid veelgi enam hinnatõusust mõjutatuks.

Niisiis saab pakkumispoolse hinnatõusu mõjude pehmendamine toimuda eelkõige pakkumise suurendamise, kaupade asendamise ja nõudluse (tarbimise) piiramise kaudu (muidugi teevad kõrgemad hinnad seda niigi). Piiratud ulatuses on mõistlik kasutada ka sihitud toetus- ja kompensatsioonimeetmeid. Just sellest paletist tuleb ka Eestis valida tegevused, et toime tulla Iraani sõja tagajärgedega.