Volodõmõr Zelenskõi viimaste päevade väljaütlemine väärib Eestis tähelepanu just seetõttu, et toon on muutunud. Ta ei rääkinud abstraktselt NATOst tervikuna, vaid sidus võimaliku Venemaa üldmobilisatsiooni uue suure pealetungiga Ukrainas või väiksema kõrvalsuunaga mõne Balti riigi vastu. See nihe on oluline: Balti riike ei käsitleta enam ainult alliansi idatiivana, vaid võimaliku eraldi surve- ja testimisalana
Seda ei tohi siiski tõlgendada paanikakutsena. Eesti ülesanne ei ole hirmu kasvatada, vaid valmistuda targalt, süsteemselt ja aegsasti. Julgeolekus ei võida see, kes reageerib kõige valjemalt, vaid see, kes mõtleb mitu sammu ette.
Tänase sõja olemus on muutunud. Kes kujutab ohtu endiselt ette ainult tankikolonnide, suurtükkide ja kaevikute kaudu, vaatab eilset sõda. Ukraina on näidanud, et moodne sõda on üha enam droonide, sensorite, elektroonilise sõjapidamise, autonoomia ja kiire kohanemise sõda. See, kes õpib kiiremini, võidab. See, kes toodab rohkem, kestab kauem. See, kes suudab väikese hinnaga tekitada vastasele suuri kaotusi, omab strateegilist eelist.
Just siin on Eestil oma võimalus. Me ei saa kunagi võistelda suurriikidega massis. Me ei ehita üles suurimat tankiarmeed. Me ei tooda rohkem suurtükimürske kui suured Euroopa riigid. Aga me võiksime seada endale palju targema eesmärgi: saada riigiks, kes alustab juba täna kõige ambitsioonikamat ettevalmistust drooniarmeeks meie regioonis.
Mitte homme. Mitte siis, kui järgmine kriis on alanud. Täna.
See ei tähenda kitsalt ründedroone. See tähendab terviklikku võimet: luuredroonid, vastudroonisüsteemid, autonoomsed maismaa- ja merelahendused, elektrooniline sõjapidamine, sidekindlus, reservväe väljaõpe, kodumaine tootmine, kiire testimine ja tarkvara, mida suudetakse muuta nädalatega, mitte aastatega. Eesti tugevus ei saa tulla mahust. Eesti tugevus peab tulema kiirusest, nutikusest ja valmisolekust.
Drooniõpe koolides
Meil on selleks eeldusi rohkem kui paljudel suurematel riikidel. Meil on tehnoloogiline mõtteviis, paindlik ettevõtlus, tugev kaitsetahe ja ühiskond, mis saab aru, et vabadus ei püsi iseenesest. Küsimus ei ole enam selles, kas droonid muudavad sõjapidamist. Seda on nad juba teinud. Küsimus on selles, kas Eesti tegutseb piisavalt kiiresti, et sellest muutusest võita, mitte selle alla jääda.
Ja siin on ka väga isiklik mõõde. Mina kui kolme lapse ema tahaksin, et minu lapsed puutuksid drooniõppega kokku juba koolis. Mida varem, seda parem. Nad mängivad arvutimänge nagunii. Miks mitte panna osa sellest oskusest, ruumitunnetusest, reaktsioonikiirusest ja tehnoloogiatajust tööle meie enda tuleviku ja julgeoleku kasuks?
See ei tähenda laste militariseerimist. See tähendab reaalsustaju. See tähendab, et õpetame noori mitte ainult tarbima tehnoloogiat, vaid seda mõistma, juhtima, ehitama ja vajadusel ka riigi kaitseks rakendama. Droonioskus ei ole enam nišihuvi. See on uus kirjaoskus. Nagu kunagi oli lugemine, hiljem arvutioskus, nii on homme elementaarne oskus mõista autonoomseid süsteeme, andureid, juhtimist ja vastutegevust.
Seetõttu peaks drooniõpe jõudma koolidesse, huviringidesse, kaitseliitu, kutseõppesse ja ülikoolidesse palju süsteemsemalt kui seni. Me ei vaja ainult üksikuid entusiastlikke projekte. Me vajame riiklikku eesmärki. Me vajame otsust, et Eesti tahab olla riik, kes ei maga uut sõjapidamise ajastut maha.
Zelenskõi sõnu võib ignoreerida. Võib öelda, et eks neid hoiatusi on varemgi kuuldud. Võib loota, et ehk seekord ei juhtu midagi. Aga vastutustundlik riik ei ehita oma julgeolekut lootusele. Vastutustundlik riik valmistub ka siis, kui on veel aega. Eriti siis, kui on veel aega.
Eesti ei peaks täna arutama, kas droonivõime on oluline. See vaidlus on läbi. Eesti peaks arutama, kui kiiresti ja kui suurelt me selle üles ehitame.