Viimasel ajal on kõlanud väited, justkui oleks riik põlevkivivaru erasektorile „loovutanud“. Kõlab tõsiselt, ent siiski ei vasta tegelikkusele.
Alustame põhilisest: põlevkivi kuulub jätkuvalt riigile. Ükski tonn maavara ei ole müüdud. Muutunud on vaid see, kellel on õigus seda teatud alal kaevandada. Tegemist on äriotsusega, mitte riigi vara äraandmisega. Põhjus on lihtne – põlevkivi kasutus on viimastel aastatel oluliselt vähenenud. Elektrijaamad töötavad valdavalt reservis ning Eesti Energia aastane vajadus on umbes 5 miljonit tonni. Olemasoleva Estonia kaevanduse varud katavad selle vajaduse vähemalt aastani 2040 ning rohkema järgi vajadus puudub.
Sellises olukorras ei ole mõistlik hoida enda käes kaevandamisõigusi, mida ei kasutata — kasutamata ressurss ei loo väärtust ega too riigile tulu. Kui ressurss liigub kasutusse, laekuvad riigile kaevandamisõiguse tasud ja maksutulu.
Mida see tähendab Ida- ja Lääne-Virumaale?
Just siin on arutelu kõige tundlikum. Põlevkivitööstus on aastakümneid olnud Ida-Virumaa majanduse selgroog ning oluline kogu Virumaale.
Oluline on rõhutada, et tehing ei vähenda olemasolevat tootmisvõimekust ega kaota vajadust põlevkivi järele üleöö. Vastupidi – ressurss liigub aktiivsesse kasutusse ettevõtte kätte, kes seda tegelikult vajab ja kasutab. See tähendab jätkuvaid töökohti kaevandamises ja töötlemises, stabiilsemaid maksulaekumisi kohalikele omavalitsustele, ka väiksemat riski, et ressurss jääb lihtsalt „seisma“. Kui varem oli osa varust passiivne, siis nüüd loob see piirkonnas reaalset majanduslikku tegevust.
Segadus hinna ümber
Kaevandamisluba ei ole sama, mis maa sees oleva põlevkivi väärtus. See annab õiguse investeerida ja võtta risk – kaevandamine maksab miljardeid ning tulu ei ole alati garanteeritud. Seda riski kannab aga loa omanik, mitte riik.
Varustuskindlus ei ole ohus
Eesti Energia varud katavad vajaduse aastakümneteks ning vajadusel on võimalik põlevkivi turult juurde osta. Seega ei ole põhjust karta, et riik jääb ilma strateegilisest ressursist.
Kokkuvõttes ei ole põlevkivi „ära antud“. Muutunud on vaid see, kuidas seda kasutatakse – passiivse hoidmise asemel liigub see aktiivsesse kasutusse. See on majanduslikult mõistlik ning toob kasu nii riigile kui ka Virumaa inimestele.