2015. aasta novembris Poolas värskelt võimule tulnud parempopulistlik Õiguse ja Õigluse partei eemaldas valitsuse pressikonverentsi saalist Euroopa Liidu lipud. Samasugune asi juhtus meil. 2019. aastal kaasas peaminister Jüri Ratas valitsusse EKRE ning värskelt Riigikogu esimeheks valitud Henn Põlluaas andis korralduse Riigikogu valgest saalist viia välja ühenduse kollaste tähtedega tumesinised lipud.
Pärast 2025. aasta oktoobris toimunud kohalike omavalitsuste valimisi sai EKRE Viljandis esimest korda võimule. Läks mööda paar kuud ning raekojalt eemaldati Ukraina lipud. Pärnus, kus samuti EKRE võimul, juhtus sama asi mõned kuud hiljem – 6. aprillil. Ukraina lipp viidi siseruumidesse ning kinnitati, et midagi pole muutunud.
Avalik lipu heiskamine näitab meelsust, ühenduvust, annab sõnumi rahvale, kutsub järgima. Võimu eesmärk on sellisel puhul olla eestvedaja, kes ka kõige raskematel hetkedel ei lase eesmärki silmist. Ja meenutab igapäevaselt, et Ukrainas kaitstakse meie vabadust. Lipul siseruumides puudub selline üleskutsuv funktsioon. Linnavalitsusest möödujaid on kordades rohkem kui sinna sisenejaid.
Lipp ja selle heiskamine on sümbol. Sümbolid aitavad meil maailmas paremini ja lihtsamini orienteeruda. Sümbol on signaal ja sellel on väärtus. Lipul esindushoone fassaadil on seega oluline roll meie igapäevaelu ja tegemiste raamistamisel.
Sarnaselt lipu heiskamisele annab ka selle maha võtmine sõnumi. Sellisel juhul on tegu vastupidise sümboliga. Ukraina lipu eemaldamine linnavalitsuse hoonelt tähendab, et juhid ei pea oluliseks antud väärtuse esitamist. Võib ju korrutada, et midagi pole muutunud, kuid on ju – fakt on, et lipp ei lehvi linna esindushoonel. Veelgi enam – lipp peideti silma alt ära raekoja fuajeesse, kuhu enamus inimesi ei satu.
Lippude heiskamine ja mahavõtmine on seega suure tähendusega. See aga omakorda ajendab poliitikuid tegudele. Eespool kirjeldatud sündmuste läbiv joon on parempopulistide võimulolek. Viimaste tegevusmotiive iseloomustab vastandumine ja välise vaenlase leidmine. See loob narratiivi, kus leitakse süüdlane ja oma tegevusi õigustatakse just neile vastandudes. Ukraina ja ukrainlased sobivad selleks hästi. Kahjuks.
Üks asi on parempopulistid, aga mis motiveerib teisi koalitsiooni osapooli, et nad otsivad ja leiavad argumente, mille piisaval kordamisel ja iseendale õigustamisel neid uskuma, veelgi enam, ainuõigeteks pidama hakatakse? Vastus on loomulikult võim. Ja selle nimel ollakse valmis väga paljukski. See on justkui Stockholmi sündroom, kus linnapea on mõnes mõttes parempopulistide pantvang, olles vaat et esimene õigustamaks poliitilisi otsuseid, mis tema väärtushinnangutest väga palju erinevad. Aga võim paelub ja midagi pole teha.
Ukraina lipu eemaldamisele järgnes ka üks teine sündmus, mis samaväärset tähelepanu ei saavutanud. Kahes Facebooki grupis ilmus fotomontaažina karikatuur, mis kujutas linnavalitsuse hoonel Venemaa lippe. Linnavalitsus reageeris postitusele nõudekirja esitamisega karikatuuri autorile, viidates valeinfo levitamisele ja linnavalitsuse maine kahjustamisele. Rääkides mainekahjust, siis paradoksaalselt tekitas seda Ukraina lipu eemaldamine, mitte satiirilise pildi avaldamine kinnistes sotsiaalmeediagruppides.
Heakene küll – linnavalitsusel on õigus ja kohustus enda väärikust kaitsta. Samas oli nõudekirjas punkt, mis viitab millelegi laiemale, kui vaid konkreetse juhtumi lahendamisele. Nimelt toodi välja, et kuna karikatuuri autor on “Pärnu Linnavalitsuse kohta avaldanud varemgi mitmel korral ilmselgelt ebaõigeid väiteid ja ebakohaseid väärtushinnanguid, eesmärgigas kahjustada Pärnu Linnavalitsuse mainet” tuleb tema tegevust “väidete avaldamisel lugeda õigusvastaseks”.
Asetame selle nüüd konteksti. Esiteks kulutab linnavalitsus ressurssi – inimeste töötunde – asutuse kohta kriitika jälgimisele. Teiseks, kolme koalitsioonipoliitiku “viisakusvisiit” Audrusse vestlemaks töötajaga, kes oli pannud pöidla linnavalitsuse tegevust kritiseerivale postitusele. Kolmandaks, parteikaaslase värbamine planeeringutega tegelema ja võimalikku erakondlikke poliitikaeesmärke täitma. Neljandaks, ebakohane väärtushinnang, mis viitab, et kuskil, võibolla siis äkki linnavalitsuses, on kohane väärtushinnang, mis pretendeerib ainutõele. Eespool toodu põhjal võiks oletada, et kriitika ja kriitikute vaigistamine on ainuke viis oma tegevusi õigustada.
See viimane on tegelikult oht sõna- ja väljendusvabadusele. Soov vaigistada kriitikat ja kriitikuid on väga libe ja lühinägelik tee. Selmet võrrelda antud valimislubadusi ja -loosungeid ning linnavalitsuse tegevuse vastavust nendele, otsitakse väliseid süüdlasi ja proovitakse ennast manada ohvrina nagu näiteks tegi linnapea 1. aprillil ilmunud usutluses Pärnu Postimehele. Mind valdas seda lugedus sügav pettumus.
35 aastat tagasi olime me režiimis, kus teisitimõtlejaid karistati; kus nõuti kuuletumist ja järgmist; kus administratiivne ähvardamine hõljus tavainimese kohal. Vaid mõned kuud pärast kohalikke valimisi näeme Pärnus 35 aasta taguse mõtteviisi juurdumist. Olen kindel, et koalitsioonis on piisavalt inimesi, kes sellist tendentsi heaks ei kiida, ning väga loodan, et neil jagub piisavalt julgust ent pantvangirollist välja rebida. Keegi peab välja ütlema, et kuningas on alasti. Sest Pärnu väärib seda.