Laste ja noorte vähese kehalise aktiivsuse mõjudest on vahelduva eduga räägitud, kuid teema pole avalikus diskussioonis saanud kaugeltki sellist kõlapinda nagu ta vääriks.
Statistika ütleb selgelt, et seniste trendide jätkumisel on meie lapsed ja noored täiskasvanueas järjest paksemad ning vaimselt ja füüsiliselt haigemad.
Faktid on halastamatud. Vaid 43% Eesti lastest ja noortest liiguvad piisavalt – see tähendab keskmiselt vähemalt 60 minutit tempokat liikumist päevas. Liikumine on selgelt seotud ka vaimse tervisega ning depressiooniriskis on 15-17-aastastest tüdrukutest 54% ja poistest 28%.
Pealekasvava põlvkonna vähene liikumine hakkab otsast mõjutama ka Eesti kaitsevõimet – vaid umbes kolmandik alustavatest ajateenijatest suudavad täita kehaliste võimete testi miinimumnõuded. Ja see miinimum on ikka paganama lihtne.
Tänulik tuleb olla treeneritele ja liikumisõpetuse õpetajatele, kelle tööta oleks olukord usutavasti veel palju hullem. Aga nad ei saa lastel 24/7 kätt hoida ning lisaks peavad nad võitlust „üleloomulike jõududega“ – nutitelefonist saadav ülikiire dopamiinilaks muudab pärismaailma tegevused, sealhulgas õues mängimise ja treenimise, igavaks.
Aga mida saaksime siis laste liikumisaktiivsuse tõstmiseks ette võtta?
Pakun välja kolm konkreetset suunda, mille poole püüdlemine tuleks laste tervise peale mõeldes võtta riigi ja omavalitsuse tasandil prioriteediks:
-
Toetada kõikide Eesti koolide kujunemist Liikuma Kutsuvateks Koolideks.
Lapsed veedavad suure osa oma päevast koolis ning koolipäeva ülesehitusel on suur mõju nende aktiivsete minutite arvule. Liikuma Kutsuv Kool on Tartu Ülikooli liikumislabori tõenduspõhine programm, millega praegu on liitunud 226 kooli üle Eesti.
Programm keskendub vahetundide aktiivsemaks muutmisele (lapsed vahetunniks õue või vähemalt võimlasse möllama, liikumisvahendid vahetundide ajal kättesaadavaks), liikumisõpetuse kaasajastamisele ning propageerib ka liikumise ja spordiga seotud valikainete lisandumist.
Senine uuringutega toetatud praktika näitab, et Liikuma Kutsuvate Koolide koolikultuur toetab erinevates aspektides laste kehalist aktiivsust rohkem kui programmiga mitteliitunud koolide kultuur. Lisaks seostuvad liikumisvõimalused koolis uuringute järgi selgelt ka koolirõõmu ning parema vaimse tervisega.
Eestis on üldhariduskoole 472, lisanduvad 34 kutseharidust andvat asutust. Riigi selge strateegiline eesmärk, mis tähendab ilusatele sõnadele lisaks ka täiendavat rahasüsti, peaks olema, et Liikuma Kutsuva Kooli programmi põhimõtted jõuavad maksimaalse kiirusega kõikidesse Eesti koolidesse. Loomulikult võiks olla ka lapsevanematel huvi ja soov kooli juhtkonnaga üheskoos arutada, kuidas koolipäeva liikuvamaks muuta.
-
Monitoorida laste kehalisi võimeid pidevalt ning jagada andmeid ka meditsiinisüsteemiga.
Tõenduspõhiseid muutuseid nii koolipäeva laiemas ülesehituses kui ka näiteks liikumisõpetuse tundides on võimalik teha, kui laste tervise eest hoolitsejatel on piisavalt andmeid, mille põhjal tegutseda. Õpilaste kehaliste võimete järjepidev jälgimine vajab süsteemset lähenemist. Kui me ei mõõda, siis me ei saa ka juhtida. See kehtib ka kehalise võimekuse ja füüsilise arengu kohta.
Iga-aastane kehaliste võimete monitoorimine ei peaks olema pelgalt numbrite kogumine, vaid tööriist, mis aitab toetada ja suunata õpilase arengut nii individuaalsel, kooli kui ka riigi tasandil. Õpilase ja lapsevanema vaates on eriti oluline kvaliteetne tagasiside, mida ja kuidas teha ning millele keskenduda, et edasi areneda. Õpetajale on see oluline tööriist tundide planeerimisel ja individuaalse lähenemise kujundamisel. Riigi tasandil võimaldab see teha teha teadlikke otsuseid haridus- ja tervisepoliitikas, hinnata liikumisõpetuse ja liikumisprogrammide mõju ning suunata ressursse sinna, kus neid kõige rohkem vajatakse.
Kehaliste võimete mõõtmise kontseptsioon on tegelikult loodud ja piloteeritud – nüüd ootab see haridus- ja teadusministeeriumi otsust, et seda ka koolides rakendataks.
Gümnaasiumis tuleks noortel igal aastal teha läbi kaitseväe kehalise võimete test ning ka neid andmeid koguda, et luua selge alus kehaliste võimete teadlikuks arendamiseks ja individuaalsete eesmärkide seadmiseks. Noored peaksid gümnaasiumis saama selge arusaama, kui raske või kerge neil kaitseväes olema saab, ning milliseid võimeid peavad nad rohkem arendama, et kaitseväes paremini hakkama saada.
-
Linnad peaksid tänavaruumi planeerimisel lähtuma eelkõige küsimustest: „Kas laps saab turvaliselt ise (jalgsi/rattaga) kodust kooli ja huviringi liikuda?“
Kooliteel on suur osa laste liikumisaktiivsuse toetamisel või tõkestamisel. Ma pole eluvõõras ja saan suurepäraselt aru, et maapiirkondades, kus vahemaad pikad, on laste koolisõidutamiseks tarvilik kasutada ka ühistransporti või autot. Aga 47 Eesti linna fookusküsimus teedevõrgu planeerimisel peaks olema selles, et lapsed saaksid erinevatest linna piirkondadest jalgsi või rattaga ise turvaliselt kooli.
See omakorda eeldab, et lahti lastakse ainult autokeskse linnaplaneerimise põhimõtetest ning suunatakse senisest enam ressurssi jalakäijate ja ratturite liikumiskoridoride arendamisele ning kergliiklusteede terviklikuks võrguks ehitamisele. Omavalitsuse ülesanne on mõelda ka sellele, et leiduks piisavalt eakohaseid mängu- ja spordiväljakuid, kuivõrd 3- ja 13-aastase lapse huvid ja vajadused liikumistegevuste osas on selgelt erinevad.
Loomulikult pole eelnev loetelu lõplik. Rääkida võiks veel liikumist toetamist huvihariduse kättesaadavusest, eriti maapiirkondades. Arutleda võiks selle üle, kuidas erinevaid spordialasid saaks koolides paremini tutvustada ning selle üle, kas põhikooli kolmandas astmes ja gümnaasiumis võiks olla rohkem kehalist aktiivust toetavaid valikained.
Küsimus võiks olla suunatud ka lapsevanematele (sealhulgas siinkirjutajale) – kuidas saaksid lapsevanemad aidata kaasa kogukonnaspordi arengule, näiteks korraldades oma tänava lastele pallimänguõhtuid?
Aga hakkame otsast minema. Laste liikumisaktiivsuse toetamine tuleb ühiskonnas võtta selgelt senisest suuremasse fookusesse ning teretulnud on iga konstruktiivne kaasamõtleja.