Nagu ütles üks personaalse lennuvahendiga liikuv mees – rahu, ainult rahu. Ajad on ärevad, maailm ei aita kaasa, aga me oleme koos suutnud Eesti kriisidest läbi tuua ja suudame ka nüüd koos kriisidest läbi saada.
Eesti seisab kindlalt ja rahulikult ka keerulistel aegadel – meie julgeolek ei ole juhuse, vaid teadliku töö tulemus. Arendame ja rakendame järjepidevalt uusi tehnoloogilisi lahendusi, et tugevdada oma kaitsevõimet ning hoida sammu kiiresti muutuva ohukeskkonnaga.
Kõige kriitilisema taristu kaitse peame süstemaatiliselt tugevaks muutma. Kus vaja, teeme seda aktiivse kaitsega ja kus vaja, passiivsete meetmetega, võrkudest betoonini. Me näeme muutuvat maailma kainelt, tegutseme koos liitlastega ja teeme iga päev tööd selle nimel, et Eesti inimesed oleksid kaitstud.
Kunagi levis anekdoot, et vaatab ammu ametist lahkunud haridusminister Kaali kraatrit ja ohkab suure kergendusega: „vedas, et meteoriit koolimajast mööda kukkus.“
Täna hakkas ringlema uus nali: elektrijaamana Auvere pool ajast seisab (eriti, kui teda vaja oleks), aga kes oleks võinud arvata, et Juhan Partsi majandusministriks olles ehitati ta hoopis tänase drooni püüdmiseks. Sellega sai Auvere korsten ka veatult hakkama ja lõpuks ometi on selge, milleks see jaam loodud on.
Vahel aitab ka habemega huumor keerukast ajast edasi, aga müts maha nende energeetikute ees, kes suudavad seda jaama siiski poole osa ajast käimas hoida.
Kõigepealt, nagu ütles naaberriigi peaminister, seda pole kunagi juhtunud ja nüüd juhtus see jälle. Ajastu on selline, kus tuleb arvestada reaalselt uute riskidega. Isegi, kui olukord on kontrollitud ja Eesti on kaitstud alati, võib mõni sõjakild lennata meie maale. Droon(id), mis Eestisse tulnud, on osa Ukraina kaitsetegevusest Venemaa agressiooni vastu.
Kes saaks ukrainlasi kaitsel hukka mõista? Sõjas lendab kilde, viimase paari päevaga Leetu, Lätisse ja Eestisse. Näiteks varem on Vene droonid eksinud Poolasse, kus NATO hävitajad neid alla lasid. Ükski neist riikidest polnud tegelikult sihtmärk, aga droonilainete ja -parvede peatamiseks kasutab Venemaa nii elektroonilist segamist kui valedele koordinaatidele juhatamist, eksitamist aadressiga.
Eesti polnud selle rünnaku sihtmärk. Seda saab arvestatava veendumusega juba öelda. Seda esiteks.
Teiseks. Mida siis teha? Seda, mida on tehtud. Uued radarid, droonide jälgimisvõimekus, kriitilise taristu katmine võrkudega ning muudmoodi kaitsmine.
Aga luua ka võimalused droonide peatamiseks. Siin ei taha teha kellelegi ülekohut ega reeta saladust, aga Eesti kaitsevägi katsetab pidevalt uusi süsteeme. Palju sellest on muinasjutt, nagu üks meie karmima ilmega sõjamees ütleb. Tihti ka seetõttu, et droonide areng on nii kiire, et droonide peatamiseks mõeldud toimiv süsteem võib aeguda kiiremini, kui tahame.
On siiski võimalusi droone tabada, nii uuemaid kui ka konventsionaalsemaid, kuid see eeldab valmisolekut, mida kaitsevägi rahuajal igal pool ja iga kell ei hoia. See tähendab, et meil pole mõtet rääkida üksteisele ilujutte müüridest, mis pole müürid. On võimalik saada silmad pähe, on võimalik teha seda, mida on vaja, aga mitte alati ja mitte igal pool.
Sama on olukord kogu NATOs, ka kõige võimekamate vägedega. Ei lasta tiheasustuse kohal, ei lasta teise riigi poole eskalatsiooniks ega tehta palju muudki. Seega, teiseks, isegi, kui olukord on kontrollitud –meie kaitsevägi teab, mis ja kus lendab –, ei pruugi see tähendada kõige taevast alla toomist.
Oma võimete arendamine on hädavajalik, sellega ka tegeletakse. Selleks on Eesti kaitseväel plaan, mis toetub NATO kaitseplaanidele. Tempo peab olema kiire, investeerime palju ja tahame vastu saada kindlustunnet.
Kolmandaks – teavitus. Minu jaoks oli täna pentsik, kuidas ma pidin selgitama, et peaminister ei saada teavitust EE-Alarmis või Ole Valmis äpis. Ajakirjanik tundus mind mitte uskuvat. Mul soovitati seda pidada komplimendiks, kui arvatakse, et peaminister muudab foorid roheliseks ja saadab teavitusi. Aga see selleks, taas habemega huumor.
Tänane teavitus tuleb lugeda õppetunniks, sest ega sellega just hästi ka ei olnud. See, mis pidanuks minema Ida-Virumaale, läks kogu Eestile. See, mis pidanuks olema varem, tuli hiljem. Osadel ei toiminud süsteem. Ja palju muud. Segadust oli liiga palju.
Meie ohuteavitust testitakse pidevalt, aga paistab, et see vajab uut lähenemist. Siseministeerium on asju korda tegemas, tulemas on uus teavitussüsteem, valitsus on selleks raha eelarvega leidnud ja töö käib. Kui midagi siin öelda, siis olen sisejulgeoleku tegijatega päri – parem saada osa teavitusest liikuma, kui et see üldse ei toimi. Miks mitte, aga paremaks peame saama, sest karta on, et seda läheb veel vaja.
Neljandaks, avalikkus ja rahvusvaheline peegeldus. Me peame ise olema rahulikud ja enesekindlad. Ei ole mingit „Narva is next“ asja. Narva on Eesti linn, esimesest meetrist. Ida-Virumaa on kiiresti arenenud, me oleme palju panustanud. Sinna liiguvad nii asutused kui ettevõtlus, näiteks Euroopa Liidu piirivalve väljaõppekeskus, kaitsevägi ja nii edasi. Viimase puhul peaks Narva oma kommunaalmängud kõrvale jätma ja tegema kõik, et kaitseväele vajalik saaks tehtud tempokalt.
Ka rahvusvaheliselt tuleb ise suhelda. Olen ise juba olnud ühenduses nii Balti kui Põhjala liidritega, homme hommikust koguneb Helsingis kolmandik NATOst: olen seal JEFi ehk Ühendekspeditsiooniväe kohtumisel. Muidugi on teemaks julgeolek. Kindlasti küsitakse, kindlasti kuulame ka teiste vaateid, kuidas saame olla tugevamalt oma rahva julgeoleku tagajad.
Seega, väikseks vahekokkuvõtteks. Töö käib, kaitsevaldkonnas kasvame kiiresti, alati ja kõike ei saa peatada ja seda, et sõja killud lendavad meie maale, võib juhtuda veel. Tuleb olla enesekindel ja rahulik. Paanika tekitajaid on ka, eks neilgi ole oma motiivid selleks, aga meil tasub teada, et Eesti inimesed on kaitstud.
Nagu ütles üks personaalse lennuvahendiga liikuv mees – rahu, ainult rahu. Ajad on ärevad, maailm ei aita kaasa, aga me oleme koos suutnud Eesti kriisidest läbi tuua ja suudame ka nüüd koos kriisidest läbi saada. Tänan kõiki, kes mõtlevad kaasa ja säilitavad rahuliku meele ka keerulisel ajal.