“1949. aasta märtsis läbi viidud operatsioon kattenimega “Priboi” oli NSV Liidu sõjajärgsete aastate kõige massilisem küüditamine, mis haaras korraga nii Eesti, Läti kui ka Leedu. Eestist küüditati Siberisse üle 20 000 inimese, Saaremaalt umbes 650 inimest,” kirjutab saarlane .
Operatsiooni eesmärk oli lõplikult likvideerida vastupanu sovetiseerimisele maapiirkondades.
Paljude saarlaste küüditamisele kaasaaitajad olid Saaremaa omad inimesed, naabrimehed ja naabrinaised.
Ühtsus annab eelduse iseolemisele. Nende sõnadega meenutasin Eikla soos toimunud metsavendade punkrilahingu 80. aastapäeva.
Vabaduste ja inimväärikuse kaitsmine ei ole pelgalt ilus loosung – see on demokraatliku riigi püsimise eeltingimus. Eesti tugevus on seni seisnenud veendumuses, et meie põhiseaduslik liberaalne demokraatia ja õigusriik kaitsevad iga inimest. Kui see usk hakkab murenema, tekivad praod ka ühiskonnas tervikuna. Just sellised praod muudavad riigi haavatavaks.
Usaldus kui kaitsekilp
Lõhestatud ühiskond on alati kerge saak vaenlasele. Kui inimesed ei usalda üksteist, riiki ega demokraatlikke institutsioone, on palju lihtsam külvata hirmu, vastandumist ja kahtlust. Vaenlane ei pea sellisel juhul enam isegi tugevalt survestama – piisab, kui ta võimendab olemasolevaid pingeid ja laseb ühiskonnal endal tülidesse vajuda.
Seepärast on vabaduste, väärikuse ja võrdsete võimaluste kaitsmine julgeolekuküsimus.
Ühiskond, kus iga inimene tunneb, et tal on võimalus end pingutades edu saavutada – sõltumata vanusest, soost, päritolust või eelistustest –, on tugevam ja ühtsem. Kui inimesed tunnevad, et neid kuulatakse ja nende muresid ei pisendata, kasvab usaldus. Usaldus aga on demokraatia kõige tugevam kaitsekilp.
Sama kehtib ka perede ja tuleviku kohta. Eesti pered on riigi püsimise vundament, kuid turvatunne ei teki pelgalt rahaga. Uuringud näitavad, et suured otsetoetused võivad küll ajutiselt aidata, kuid pikaajalise kindlustunde loovad kvaliteetsed teenused, stabiilne elukeskkond ja toimiv tugisüsteem. Kui pered teavad, et lastehoid on kättesaadav, kool toetav ning riik seisab nende kõrval ka keerulistel hetkedel, on nad valmis oma tulevikku Eestiga siduma.
Oluline on ka poliitiline kultuur. Kui avalik arutelu muutub pidevaks rünnakuks ja vastandumiseks, kaotavad inimesed usu, et poliitika suudab päriselt lahendusi pakkuda. Sõbralikum ja sisulisem arutelukultuur ei ole nõrkuse märk – vastupidi, see näitab küpset demokraatiat, kus eriarvamused ei muutu vaenuks.
Vägivallal ärgu olgu kohta
Vägivallal – ei sõnadel ega tegudel – ei peaks olema Eestis kohta. See kehtib nii kodus, tööl kui ka avalikus ruumis. Kui inimesed julgevad probleemidest rääkida ja neid võetakse tõsiselt, ei teki tunnet, et ühiskond jaguneb võitjateks ja kaotajateks.
Ühtne ühiskond ei tähenda, et kõik mõtleksid ühtemoodi. See tähendab, et me tunnistame üksteise õigust olla erinev ning otsime lahendusi, mis hoiavad Eestit tugevana. Meie riigi jõud ei seisne ainult majanduses või kaitsevõimes, vaid ka selles, kui palju me üksteist usaldame.
Kahjuks on mõnede riiklike institutsioonide usaldus rahva hulgas madalseisus. Pean tunnistama, et õigusega.
Just seetõttu on ühiskonna sidusus Eesti julgeoleku küsimus. Kui hoiame kokku, austame vabadusi ja toetame üksteist, ei ole meil põhjust karta neid, kes soovivad meie ühiskonda nõrgestada. Ühtne ja väärikust austav Eesti on parim vastus igale vaenlasele.