Endine Andrus Ansipi nõunik Henri Arras on aastaid olnud erasektoris kõrgetel kohtadel, kuid otsustas saabuvatel kohalike omavalitsuste valimistel kandideerida Tallinnas Reformierakonna nimekirjas. Miks ta erasektori koos kõrge palgaga jätab? Kuidas väldib ta seda, et poliitikas ei tekiks huvide konflikti?
Arras nendib, et erakonna toetus on praegu väike, ja kinnitab, et ühtegi kohta talle Reformierakond lubanud ei ole. Ta riskib teadlikult ja loodab, et selliseid kandideerijaid on sügisel toimuvatel valimistel veel.
Kui kaua olete Boltis olnud ja mida olete sel ajal saavutanud?
Mul on viies aasta au juhtida Bolti peakontoris Baltimaade tasemel valitsussuhteid. Täna on viimane päev – start-up’i terminites teen pivot’i poliitikasse. Minu töö osa on olnud tagada, et Bolt oleks avaliku sektori konstruktiivne partner.
Mitte kõige suurem, aga Tallinnas on üks nähtavamaid tulemusi seotud elektriliste tõukeratastega: kehtestasime vabatahtlikult aeglase kiiruse tsoonid, langetasime nädalavahetuste öösiti suurimat lubatud kiirust ja lõime südalinna kindlad parkimiskohad. See on aidanud õnnetuste arvu mõõdetavalt vähendada.
Sarnast tööd olen teinud ka Riias, Vilniuses ja mujal, kõigis Bolti ärivaldkondades.
Mida Boltis töötamine teile andnud on?
Meeldigu see või mitte, Bolt on maailmatasemel tippettevõte ja selle peakontoris Tallinnas töötavad globaalsed tipptalendid. See on hullupööra arendav keskkond. Töö tulemuse määravad inimesed, kes seda teevad, ja see kehtib igas valdkonnas, koodi kirjutamisest poliitikani.
Bolti start-up’i- või tech’i-kultuurist tasub Tallinnal kindlasti õppida seda, kuidas ehitada toimiv ja korratav mudel väga selge probleemi lahendamiseks ning seejärel agressiivselt rakendada. Üks väike muudatus võib olla ülisuure mõjuga, kui seda kasutavad 200 miljonit klienti üle maailma. Tallinnas elab üle 460 000 inimese ja siin mängib mastaabiefekt samuti väga olulist rolli. Et seda linnas edukalt ära kasutada, on kõige tähtsam põhimõte „juhtida saab seda, mida mõõdad“. Andmete kvaliteet tingib otsuste kvaliteedi. Tallinn saab siin järgmise käigu sisse panna.
Tõenäoliselt ei teeni te vähe palka. Miks jätta erasektor ja liikuda poliitikasse tagasi? Soovite te üksnes poliitikasse minna või on lahkumise taga veel midagi?
See on kahtlemata üks poliitika suuri puudusi. Inimesed, kellel on erasektoris piisavalt väljakutseid koos parema sissetulekuga, arusaadavalt mõtlevad, miks nad peaksid panema end rolli, kus nad saavad tulemustest olenemata regulaarselt avalikult sõimata. Aga teadusuuringud ütlevad ka seda, et kuskilt piirist alates muutub sisemine „miks?“ tööd tehes rahast tähtsamaks.
Eestis on muide üks väga tuntud inimene, kes minuvanuselt sellise sammu astus ja erasektorist poliitikasse läks: Andrus Ansip. 1996. aastal peale rattaavariid otsustas ta eduka ettevõtjana loobuda senisest tööst ja minna poliitikasse. Ülejäänud on ajalugu. Ma loomulikult ei ütle, et olen uus Andrus Ansip, kuid praegu, juhuslikult samuti 41-aastasena, mõistan tema toonast otsust. Ma ei taha lugeda uudiseid ja kiruda. Kes arvab, et oskab paremini, tulgu ja tehku, kui tal on see võimalus.
Aga Boltist lahkun ka sel praktilisel põhjusel, et kui olla suure Eesti ettevõtte huvikaitsja ja samal ajal avaliku võimu teostaja, tekiks rollikonflikt. Oleksin muidugi võinud öelda, et lahkun, kui saan mandaadi, kuid teod räägivad alati rohkem kui sõnad. Seetõttu otsustasingi kõigepealt Boltist lahkuda, et jutt ei oleks teoreetiline.
On teile erakond midagi ka lubanud? Et kui valimistel läheb edukalt, siis kuulub teile just see koht? Tõenäoliselt siis munitsipaalsüsteemis.
Ei ole ühegi ametikoha lubadust. Poliitikas on liiga palju muutujaid, et keegi saaks sellise kindla lubaduse anda. Minu tulevane poliitiku ametikoht oleneb ennekõike kesklinna valijatest. Tugev mandaat annab õiguse rohkem edaspidises kaasa rääkida. Nii erakonna sees kui poliitikat ellu viies. Küll elu leiab tee.
Olete Reformierakonna liige olnud 20 aastat, aga parasjagu ei ole neil just parim aeg. Tundub riskantne praegu nende ridades kandideerida.
Teate, võtan seda naljaga: põhjast ongi parem alustada. Kui nüüd Reformierakonna toetus taas suureneb, saan poliitikule kohaselt kogu au endale võtta.
Aga tõsisemalt, kui teha asju ainult selle pärast, et need on lihtsad või riskivabad, ega siis vist midagi olulist tehtud ei saakski.
Mida ise koduerakonna viimase aja probleemidest arvate? Tundub, et valijaid peletavad üksteisele järgnevad jamad erakonnast pigem üha kaugemale.
Usun, et see on olnud kainestav laks vastu nägu. Aga kui tahad muutust, siis alusta iseendast. See on vana klišee, ent Reformierakond ja poliitika laiemalt vajavad hädasti uusi inimesi, kes toovad kogemusi ja vaateid väljastpoolt poliitikat. Inimesi, kellel on elus ka teisi valikuvõimalusi. Nagu varem ütlesin, ma ei taha lugeda uudiseid ja kiruda, vaid ise käe külge panna, et laev õigesse suunda pöörata. Loodan, et pärast neid valimisi jõuab poliitikasse palju uusi inimesi.
Kas nüüd võib oodata, et Henri Arras hakkab riigis või linnas ajama n-ö Bolti asja? Kuidas vältida seda, et teie varasem tegevus ei hakkaks uusi tegemisi häirima, kahtlusi tekitama?
Olen töötanud järjest Eesti Energias, Elisas ja Boltis – igas rollis tegin otsuseid oma tolleaegse vastutuse järgi, mitte kunagi eelmisest tööandjast lähtuvalt.
Avalikus sektoris peab otsustamine olema sõltumatu. Et need ei oleks ainult sõnad, olengi vastu võtnud kaks otsust. Esiteks lahkuda Boltist, kus täna on minu viimane tööpäev. Teiseks olen läbi lugenud eetikakomisjoni soovitused ja neist lähtuvalt hoidun vähemalt aasta jooksul Boltiga seotud otsustest ega võta vastu rolli Boltiga seotud valdkonnas, mis Tallinna puhul tähendab transporti.
See ei ole teil esimene kord poliitikasse tulla. Miks tookord poliitikast erasektorisse läksite ja mida enne Bolti jõudmist korda saatsite?
Tegevpoliitik ei ole ma varem olnud. Neli aastat Ansipi büroos nõunikuna, peamiselt kõnede kirjutajana, andis hea tunnetuse poliitilisest protsessist. Aga 2012. aastaks sain aru, et ma ei taha hakata noorpoliitikuks, vaid teostada end erasektoris. Järgnenud periood on olnud hindamatu: olen olnud vastutav eraettevõtte ja riigi mitmesaja miljoni euroses vaidluses, mis jõudiski lõpuks poolte jaoks vastuvõetava kompromissini, toimetanud strateegilise tähtsusega energeetikasektoris ja palju muud.
Kokkuvõttes on tagasivaade lihtne: teooria ja praktika peavad kokku saama. Praegu ma tunnen, et minu kogemustest nii erasektoris kui riigi tasandil oleks Tallinnas abi.
Mis saab siis, kui valimistel hästi ei lähe?
Usun põhimõttesse skin in the game – oma nahk mängus. Edu saavutatakse, hoides fookust, mitte tagavaraväljapääsu loomisega. Võimalus pühenduda ettevõtlusele või muud uued võimalused ju ei kao, kuid minu soov on järgmisel eluperioodil ennast poliitikas teostada.