Mu kaksikud armastavad ikka pärida, milline oli minu lapsepõlv. Kas siis olid juba autod või sõideti ringi vaid hobustega? Rääkides neile, kuidas sõpru sai õue kutsuda ainult nii, et läksid ukse taha või jäätist müüdi putkas suurtes plokkides ja normi järgi, koguti ja vahetati omavahel kommipabereid, on nende ilmed hindamatud – nende jaoks on see nagu ulmelugu teisest universumist. Kuid see kõik polnudki nii ammu, lihtsalt maailm meie ümber areneb ja muutub pöörase kiirusega, kirjutab Riigikogu Reformierakonna fraktsiooni esimees Õnne Pillak.
On mõistetav, et nende muutuste keerises igatsevad inimesed stabiilsust, kindlust ja mõistmist, kuhu liigub mitte ainult nende endi elu, vaid kogu meie riik. Mis on see järgmine suurem siht, kuhu poole pilgud seada? Kuidas paremini elada?
Ma usun, et me kõik aeg-ajalt küsime endalt, millist elu ma tahan? Millises Eestis ma elada tahan? Kas Eesti peaks olema optimistlik ja edumeelne, tulevikku vaatav riik, mis liigub julgelt edasi ja januneb vabaduse järele, või minevikku vaatav, õhates kõige olnu järele? See viimane on nostalgiline ja mullegi meeldib lastega jagada oma mälestusi, kuid need on mälestused olnust. Mulle meeldib vaadata lootusrikkalt tulevikku.
Viimased aastad on õpetanud meid eelkõige kriisidega toime tulema: pandeemia, sõda Euroopas, majanduslangus ja hinnatõus on saatnud meid kuus aastat. Õhk on olnud pingetest ja muredest tiine. See on loonud ebakindlust nii inimestes kui ettevõtetes.
Paratamatult oleme sellistel aegadel keskendunud otsustele, kuidas probleemid siin ja praegu lahendada, kuid ükski riik ei saa elada ainult kriisist kriisini – sama oluline on arusaam sellest, kuhu me tahame jõuda.
Milline peaks olema tulevik?
Just seepärast oleme Reformierakonnas loonud visiooni Eesti tulevikuks, millel on kolm olulist sammast: vabadus, kaitstus ja jõukus. Need ei ole abstraktsed loosungid, vaid küsimused, mille kaudu inimesed tegelikult oma tulevikku hindavad. Kas nad tunnevad, et Eestis on võimalik oma elu üles ehitada, pere luua ja vananeda? Kas inimestel on vabadus oma elu ise kujundada? Kas nad tunnevad end siin turvaliselt? Ja kas töö ning ettevõtlikkus viivad ka päriselt parema elujärjeni?
Ma usun, et kõik algab vabadusest. See on kui õhk, mida vajame. Vabadus tähendab võimalusi – luua endale ise elu, teha valikuid, eksida. See tähendab, et noor inimene saab alustada ettevõtlust oma kodulinnast lahkumata või töötada rahvusvahelises ettevõttes Eestist lahkumata. Täiendada oma oskusi kogu elukaare ajal. Ja ettevõtja ei pea iga uue idee elluviimiseks võitlema lõputu bürokraatiaga.
Samas tähendab vabadus ka väga konkreetseid valikuid: gümnaasiumilõpetaja mõtleb, kas tema tulevik on Eestis või kuskil mujal Euroopas. Noor ettevõtja otsustab, kas luua oma ettevõte siin või kolida kuskile, kus on suurem turg. Riigi ülesanne on teha nii, et need otsused sünniksid võimalikult sageli Eesti kasuks.
Vabadus ei püsi ilma kindlustundeta. Eesti inimesed saavad olla kindlad, et meie riik on kaitstud ja nende tulevik turvaline. See tähendab tugevat riigikaitset ja usaldusväärseid liitlasi, aga ka toimivat riiki igapäevaelus. Näiteks, et elektrivõrk töötab, digiriigi teenused toimivad ja riik suudab kriisi korral kiiresti tegutseda.
Põhiküsimus: kuidas tulla toime?
Ma usun, et igapäevaselt on inimeste jaoks kõige olulisem toimetulek – et oleks hästi tasustatud töö ning peale arvete ja igapäevaste kohustuse tasumist ka võimalus lastele huviharidust pakkuda ja perega reisil käia. Seetõttu on oluline, et me suudaks inimeste jõukust kasvatada – mitte ainult majandusstatistikas, vaid inimeste elus. See tähendab, et töö ja ettevõtlikkus loovad väärtust, mis kajastub palkades ja paremates võimalustes.
Seda tunnet mõistavad hästi näiteks noored pered, kes mõtlevad, kas võtta kodulaen ja rajada oma kodu Eestis. Vanematena mõtlevad, millises koolis nende laps õpib ja millised võimalused teda tulevikus ees ootavad. Nende jaoks ei ole majanduskasv abstraktne mõiste, vaid küsimus sellest, kas töö ja pingutus viivad päriselt edasi.
Samas ei määra riigi tulevikku ainult majanduse kasv: sama oluline on inimeste tunne, et nad saavad sellest arengust osa. Kui jõukus kasvab vaid kitsas ringis või koondub ainult suurte linnade ümber, ei teki tunnet, et see on ühine edulugu. Seetõttu on oluline, et areng oleks tuntav nii linnas kui ka maal.
Maailmas, kus tehnoloogia teeb järjest pikemaid penikoormasamme edasi, ei saa me jääda uute võimaluste kõrvaltvaatajaks, meil tuleb need enda kasuks tööle panna. Uued tehnoloogiad saavad aidata meid igal elualal, tervishoiust tööstuseni. Kuid seejuures on oluline hoida meeles, et Eesti suurim tugevus on olnud edasipüüdlikkus ja usaldus. Inimeste usaldus riigi, üksteise ja tuleviku vastu. Just sellele usaldusele peab toetuma ka järgmine arenguhüpe.
See on meie ühine otsus, kas liikuda edasi, investeerida haridusse, innovatsiooni ja tugevasse julgeolekusse või jääda õhkama mineviku poole. Minu jaoks taandub see otsus väga lihtsale küsimusele: milline on Eesti, kus kasvavad minu lapsed ja lapselapsed?