Reformierakonna sinimustvalge visiooni peale kõlanud kriitika ei ole üllatav. Eesti poliitikas on lihtsam visioone naeruvääristada kui neid pakkuda. Veel lihtsam on lubada tagasipöördumist “parematesse aegadesse” – madalamate maksude, kiire palgakasvu ja vähenevate kulude maailma. Paraku sellist maailma enam ei ole. Praegu tehtu ei ole valed valikud ega alusetud lubadused, need on olnud vältimatult vajalikud, kuigi valusad otsused. Reformierakond on selle valu enda peale võtnud riigimehelikkusest, soovides Eesti vabadust hoida, kirjutab riigikogu liige Pipi-Liis Siemann.
Sotsiaaldemokraatide esimees Lauri Läänemets kritiseeris Reformierakonna hiljuti esitletud sinimustvalget visiooni Eesti järgmise kümnendi arenguks. Tema hinnangul on tegemist pettusega ning lubadustega, mida ei saa uskuda.
Poliitilises debatis on kriitika loomulik ja vajalik. Aga enne kui tembeldada visioon pettuseks, tasub küsida lihtsamat küsimust: kas Eesti ühiskonnas on täna piisavalt arutelu selle üle, milline peaks meie riik olema kümne või kahekümne aasta pärast? Millist sihti teised erakonnad Eestile pakuvad?
Vabadus on edu alus
Viimased aastad on teinud ühe asja lõplikult selgeks: julgeolek, majandus ja heaolu ei ole iseenesestmõistetavad. Sõda Euroopas ei ole abstraktne geopoliitika, vaid väga konkreetne meeldetuletus, et riigi kaitsmine maksab. Maksab raha, maksab poliitilist kapitali ja maksab valusaid otsuseid. Küsimus ei ole selles, kas me tahame neid teha, vaid kas meil on alternatiiv.
On aus öelda, et Eesti inimesed elavad täna ebamugavamalt kui mõni aasta tagasi. Ent ebamugavus ei ole katastroof. See on hind selle eest, et meie riik on kaitstud, meie pensionisüsteem toimib ja meie lapsed saavad jätkuvalt kvaliteetset haridust. Poliitika, mis lubab kõike korraga – väiksemaid makse, suuremaid toetusi ja kiiremat majanduskasvu –, ei ole hooliv, vaid vastutustundetu.
Just siin muutub visioon vajalikuks. Riik, mis tegeleb ainult kriiside kustutamisega, ei arene. Kui poliitiline debatt taandub järgmise kuu maksutõusule või -langusele, jääb arutamata palju olulisem küsimus: kuidas Eesti järgmise kümne või kahekümne aasta jooksul rikkamaks ja turvalisemaks saab?
Reformierakonna visiooni keskmes on arusaam, et Eesti tugevus on tugev keskklass. Mitte eliit, mitte riigist sõltuv toetusesaajate hulk, vaid inimesed, kes loovad väärtust – õpetajad, arstid, insenerid, ettevõtjad, oskustöölised. Nende enesekindlus määrab, kas Eesti liigub edasi või jääb paigale. Kui kaob usk, et töö ja pingutus viivad parema eluni, kaob ka usk riiki.
Siit jõuame majanduse tuumani. Eesti ei saa valida, kas ta konkureerib globaalsetel turgudel – ta juba konkureerib. Küsimus on, millega. Odava tööjõu ja madalate ootustega me ei võida. Meie ainus realistlik strateegia on nutikus. Kunagi tegime digiriigi. Täna on sama suur võimalus tehisintellekti ajastus. See ei ole moesõna, vaid tootlikkuse, kõrgema palga ja paremate avalike teenuste küsimus.
Küsimus maapiirkondade arengust on õigustatud. Regionaalne tasakaal on Eesti jaoks oluline ning majanduse selgrooks on väikesed ja keskmised ettevõtted üle kogu riigi. Riigi ülesanne on toetada ettevõtlust, vähendada liigset bürokraatiat ja hoida vastutustundlikku rahanduspoliitikat. Ehk kui küsitakse, kus on selles visioonis maapiirkonnad, on vastus lihtne: seal, kus on töö ja ettevõtlus. Meeldiv ja elamisväärne maaelu ei sünni toetuste suurendamisest, vaid võimalusest tegutseda – väiksemast bürokraatiast, heast taristust ja kvaliteetsetest teenustest. Edukad maapiirkonnad ei konkureeri Tallinnaga, vaid leiavad oma tugevuse – olgu see tööstus, ettevõtlus, turism või põllumajandus. Asukoht ei määra enam edu, uute tehnoloogiate kasutuselevõtt on see, mis annab võimaluse luua häid töökohti ka väljaspool suuri linnu.
Suur küsimus – millises suunas läheme?
Visioon ei ole detailne tegevuskava. See on suunavalik. Ja valik on tegelikult väga selge: kas püüame taastada maailma, mida enam ei eksisteeri, või ehitame julgelt uut. Eesti edu on alati sündinud ambitsioonist, mitte hirmust.
Seepärast ei ole peamine küsimus, kas üks või teine visioon kellelegi meeldib. Küsimus on, kas Eesti poliitika julgeb üldse tulevikust rääkida. Ilma sihita ei ole ka liikumist. Ja riik, mis ei liigu edasi, hakkab paratamatult liikuma tagasi.