Reformierakonna sinimustvalge jõuka ja edumeelse keskklassi kasvu plaan püüab vastata lihtsale küsimusele: miks me üldse midagi teeme? Mitte ainult sellele küsimusele, mida otsustada järgmise aasta riigieelarves, vaid millist Eestit me tahame näha kümne või kahekümne aasta pärast, kirjutab riigikogu liige Katrin Kuusemäe.
Eesti viimase kolmekümne aasta edu on suuresti sündinud tugevast keskklassist. Õpetajad, arstid, ettevõtjad, insenerid, oskustöölised ja loomeinimesed on need, kes tunnevad, et nende töö loob väärtust ja aitab samm-sammult oma elu paremaks muuta.
Kui keskklass kasvab, kasvab ka ühiskonna kindlustunne. Kui see aga nõrgeneb, tekivad kiiresti ebakindlus ja rahulolematus.
Täna näeme märke, et see kindlustunne on kõikumas. Noored ei ole alati kindlad, kas nende elujärg jõuab kunagi nende vanemate omaga samale tasemele. Paljud pered tunnevad, et hinnad kasvavad kiiremini kui võimalused. Vanem põlvkond muretseb, milline on Eesti tulevik.
Need küsimused on väga päris ka Lääne-Virumaal. Kas Rakveres kooli lõpetav noor näeb oma tulevikku siinsamas kodumaakonnas? Kas Tapa, Kadrina või Haljala ettevõtja tunneb, et riigi otsused aitavad tal areneda? Sellest tundest, kas tulevik tundub võimalik või mitte, sõltub rohkem, kui vahel arvame.
Eesti on väike riik. See tähendab, et me ei saa loota ainult turu suurusele või loodusvaradele. Meie tugevus on olnud nutikus – haridus, tehnoloogia ja ettevõtlikkus.
Kunagi otsustasime ehitada digiriigi. Küllap oli ka toona kahtlejaid, kuid tänaseks on digiriigist saanud üks Eesti suuremaid edulugusid.
Sama loogika kehtib ka järgmise kümnendi puhul. Kui maailmas toimuvad läbimurded uute tehnoloogiate, sealhulgas tehisintellekti vallas, ei saa Eesti jääda pealtvaatajaks. Väikeriigi võimalus on olla nende muutuste eesotsas, mitte sabas.
See tähendab suurema lisandväärtusega töökohti ja lõpuks ka suuremat jõukust. Lääne-Virumaal tähendab see hoolitsemist selle eest, et head töökohad ei koonduks ainult suurtesse linnadesse ning noor inimene ei peaks oma tuleviku nimel tingimata kodumaakonnast lahkuma.
Visioon on vajalik
Sageli öeldakse, et visioonid on poliitikas lihtsalt ilus jutt. Tegelikult on vastupidi. Kui riigil puudub selge siht, muutuvad ka kõige praktilisemad otsused juhuslikuks.
Visioon ei tähenda, et kõik vastused on juba täna olemas. See tähendab, et ühiskonnal on suund, mille poole liikuda. See aitab teha otsuseid hariduses, majanduses, regionaalpoliitikas ja julgeolekus.
Ja see suund peab olema tuntav ka väljaspool suuri linnu. Kui Rakvere õpetaja, Kunda tööstustöötaja või Laekvere põllumees tunneb, et Eesti liigub edasi ja ka tema panus on selles loos oluline, siis on visioon hakanud päriselt tööle.
Praegune maailm on ebakindel ja kiiresti muutuv. Sellises olukorras on kaks võimalust: jääda kinni üksnes kriiside lahendamisse või mõelda teadlikult sellele, milline võiks Eesti olla kümne aasta pärast.
Sinimustvalge visioon püüab sellele küsimusele vastata kolme märksõna kaudu: vabadus, turvalisus ja jõukus.
Visiooni üle võib vaielda ja peabki vaidlema. Kuid selleks, et arutelu tekiks, peab keegi esmalt idee välja pakkuma.
Eesti poliitika vajab rohkem tulevikumõtlemist. Visioon ei ole ilujutt – see on suund, mille üle ühiskond saab arutada ja mida saame koos paremaks teha. Nii Tallinnas kui ka Lääne-Virumaal.