Haridus- ja teadusministeerium on tõstatanud arutelu, kas Eesti koolides võiks tulevikus loobuda traditsioonilisest hindamisest viiepallisüsteemis. Ühe võimalusena on välja käidud, et hiljemalt aastaks 2035 võiks väiksemate õpilaste õppimist hinnata eelkõige sõnalise tagasiside kaudu, kirjutab riigikogu kultuurikomisjoni esimees, endine haridusminister Liina Kersna.
Hindamise teema tekitab palju emotsioone. Kardetakse, et hinnete kadumine vähendab motivatsiooni õppida või muudab õpitulemuste hindamise ebaselgeks. Samas tasub meeles pidada, et kirjeldav tagasiside ei ole Eesti koolides midagi uut. Paljudes koolides kasutatakse juba aastaid algklassides sõnalist tagasisidet.
Seetõttu ei ole kõige olulisem küsimus mitte see, kas kasutada numbreid või sõnu. Olulisem on küsida: mida hindamine koolis tegelikult teeb – kas see toetab õppimist või tekitab hirmu eksimise ees?
Kui hindamine keskendub vigadele
Õpilaste hirm eksimise ees on sageli seotud hindamispraktikatega. Kui hindamine on peamiselt testipõhine, keskendub vigadele ja asetab õpilased omavahel võrdlusesse, võib see vähendada õppijate eneseusku ja -kindlust. Sellises keskkonnas muutub olulisemaks mitte õppimine, vaid vigade vältimine.
Oma doktoritööd tehes olen vaadelnud mitme Eesti kooli algklasside õppetööd, kus õpetajad lõid teadlikult keskkonna, kus eksimine ei ole häbiasi, vaid loomulik osa õppimisest. Sellises õpikeskkonnas ei kasutata hindamist kontrolli vahendina. Pigem aitab hindamine õppijal mõista, kus ta oma õppimisega on, kuhu jõudma peab ja kuidas tulemuslikult edasi töötada.
Enesehindamine toetab vastutust õppimise eest
Üks oluline küsimus on: kas hindama peab alati ainult õpetaja? Paljudes klassides kaasatakse hindamisprotsessi ka õpilased. Lapsed õpivad oma tööd kontrollima, märkama vigu ja mõtlema, miks need juhtusid ja kuidas neid parandada. See aitab õppijal paremini mõista oma õppimist ning arendab vastutust oma töö eest.
Oma koolivaatlustel nägime, et juba 1.–2. klassi lapsed suudavad oma tehtud töid üsna adekvaatselt hinnata. Näiteks olid mitmes klassis lastele kättesaadavad kontroll-lehed õigete vastustega, mille abil sai õppija oma lahendusi ise kontrollida. Kontroll-lehed võisid olla klassis nähtaval kohal või õpetaja laual, mõnikord ka koridoris. Laps ise avastas ja parandas oma vead ning kui tal tekkis küsimus, sai ta alati õpetajalt abi küsida.
Kiiret tagasisidet pakkusid ka digitaalsed ülesanded, kus õpilased nägid kohe, kas vastus oli õige. Selline enesekontroll aitab muuta õppimise rahulikumaks ja vähendada hirmu eksimise ees.
Enesehindamise tähtsust rõhutas juba meie haridusteadlane ja -uuendaja Johannes Käis, kes soovitas ligi sajand tagasi teha õppijatele kättesaadavaks reeglid ja tekstid, mille abil nad saaksid oma tööd ise kontrollida. See muudab õppimise rahulikumaks ning aitab õppijatel kasutada erinevaid õppevahendeid oma teadmiste kontrollimiseks.
Väikesed lapsed suudavad oma õppimist analüüsida
Kui õpetame õppijaid juba varakult seadma eakohaseid eesmärke, jälgima oma tegevust nende eesmärkide poole liikumisel ning lõpuks ka analüüsima, kuidas eesmärkide suunas liikumine on õnnestunud, toetame ennastjuhtiva õppija arengut. Isegi väikesed koolilapsed on võimelised oma õppimist analüüsima ja mõtestama, kui talle antakse selleks võimalus ehk siis – eneseanalüüs peaks olema õppimise igapäevane osa.
Mitmes vaadeldud klassis suunasid õpetajad õpilasi regulaarselt oma õppimise üle mõtlema. Näiteks seadsid lapsed päeva ja/või nädala alguses endale õpieesmärgid ning arutasid päeva lõpus ja põhjalikumalt nädala lõpus, kuidas neil läks. Õpetajad kasutasid selleks nii lühikesi individuaalseid vestlusi õppijaga kui ka grupiarutelusid.
Mind üllatas, kui ausalt ja täpselt suutsid lapsed oma õppimist kirjeldada. Ühes klassis ütles esimese klassi õpilane pärast ebaõnnestunud ülesannet: „Mul läks valesti, sest ma lugesin juhendit ainult ühe korra.“ Õpetaja küsis, mida ta sellest õppis. „Järgmisel korral loen kaks korda,“ vastas laps. Sellised olukorrad näitavad, et lapsed ei karda eksida, kui nad teavad, et vigadest õppimine on loomulik.
Õpetajad kasutasid eneseanalüüsi toetamiseks ka lihtsaid sümboleid või skaalasid, mille abil said õpilased hinnata, kui kindlalt nad end õpitud teemas tunnevad – kas „oskan kindlalt“, „olen enam-vähem kindel“ või „pean veel harjutama“. See andis õpetajale olulist infot, kuidas õppetööd edasi planeerida.
Seega – parim tagasiside on see, mis suunab õppijat mõtlema õpitu üle. Kui usaldame õppijaid samm-sammult ja juhendatult tehtud ülesandeid ise kontrollima ja õpitut hindama, toetab see õppimist, vähendab ärevust ja suureneb õppija iseseisvus.
Kaaslased võivad olla parimad õpetajad
Lisaks enesehindamisele saavad õpilased õppida palju ka üksteise tagasisidest. Mitmes klassis suunasid õpetajad lapsi abi küsima esmalt oma kaasõpilastelt. Samuti julgustati neid selgitama lahendusi neile, kes olid ülesannetega hätta jäänud.
Ühes neljanda klassi tunnis tegid õpilased eesti keeles töö, mis nägi välja nagu tavaline kontrolltöö. Tegelikult oli see enesekontroll. Õpilased kontrollisid oma töid ise ning arutasid hiljem koos õpetajaga, kuidas neil läks, millised vead ja miks neil tekkisid ning kuidas neid järgmisel korral vältida.
Klassiruumis ei olnud tunda tavapäraste kontrolltöödega kaasnevat pinget. Õpilased teadsid, et eksimine ei too kaasa halba hinnet, vaid annab võimaluse midagi uut õppida.
Teises klassis kontrollisid õpilased õpetaja juhendamisel hoopis kaaslaste töid. Vigade arutamine toimus rahulikult ja ühiselt ning sellest sai õppimise loomulik osa. Samal ajal jäi õpetajal rohkem aega õpilastega suhtlemiseks, sest tööd said üheskoos parandatud.
Hindamine peaks toetama õppimist
Seetõttu ei ole kõige olulisem küsimus see, kas kasutada numbrilisi hindeid või sõnalist tagasisidet. Olulisem on see, kas hindamine aitab õppida.
Hindamine toetab õppimist siis, kui see annab õppijale arusaadavat tagasisidet, aitab mõista oma tugevusi ja arengukohti ning loob keskkonna, kus eksimine on loomulik osa õppimisest. Kui ministeerium arutab praegu hindamissüsteemi muutmist, siis tasub seda võtta võimalusena mõelda laiemalt: kuidas muuta hindamine selliseks, mis tõesti toetab õppimist.
Kui soovime, et kool oleks koht, kus lapsed õpivad julgelt ja innustunult, peab hindamine toetama õppija arengut – mitte tekitama hirmu eksimise ees.
Nii nagu lapsed õpivad kõndima läbi kukkumiste ja uuesti proovides, peaks ka kool olema paik, kus eksimine ei ole hirmutav takistus, vaid loomulik samm õppimise teel. Ma ei väsi kordamast – positiivne, motiveeriv ja üksteist toetav keskkond on õppimise alus, mida peaksid toetama ka hindamispraktikad.