Kui tahame energiasõltumatust, konkurentsivõimelist majandust ja madalamaid hindu, peame looma mitmekesise energiaportfelli. Tagasipöördumine põlevkivijaamade ehituse juurde tähendaks sadade miljonite eurode investeerimist tehnoloogiasse, mille konkurentsivõime väheneb, kirjutab Timo Suslov.
Eelmise nädala neljapäeva õhtul lugesime uudistest, et Auvere elektrijaam on taas rivist väljas. Kolm nädalat pärast viimast remonti. Järgmisel päeval ilmus keskerakondlase Vladimir Arhipovi arvamus, et Eesti peaks taas keskenduma põlevkivienergeetikale. Paratamatult tekib küsimus, et kui üks jaam ei tööta, kas lahendus on ehitada mitu tükki juurde?
Pakun parema lahenduse
Praegused Eesti põlevkivielektrijaamad on suures osas amortiseerunud. Nende tehniline eluiga on lõppemas ning efektiivsus jääb alla tänapäevastele standarditele. Uue põlevkivijaama rajamise maksumus ulatub hinnanguliselt umbes 600 miljoni euroni ning see ei sisalda veel tulevasi CO₂ kvoodikulusid ega võimalikke täiendavaid keskkonnainvesteeringuid.
Mainimata ei saa jätta sedagi, et vanade jaamade põhjalik renoveerimine ei ole majanduslikult mõistlik. Sellele on viidanud energeetikasektori juhid. Näiteks Eesti Energia kulutab igal aastal ainuüksi 40 miljonit eurot, et Auvere jaama ennetavalt remontida.
Kui investeerime sadu miljoneid tehnoloogiasse, mille tasuvus sõltub otseselt CO₂ hinnast ja keskkonnanõuete karmistumisest, kaasneb sellega märkimisväärne majanduslik risk. Vastutustundlik energiapoliitika peab samal ajal tagama varustuskindluse, majandusliku kestlikkuse ja puhtama keskkonna.
Mida siis teha?
Tänapäevane energiasüsteem ei põhine enam ühel allikal. Kui tahame energiasõltumatust, konkurentsivõimelist majandust ja madalamaid hindu, peame looma mitmekesise energiaportfelli. Peamised märksõnad on tuul, päike, salvestus ja tuumaenergia.
Eestis on tuuleenergia potentsiaal märkimisväärne, eriti meretuule puhul. Talvekuudel, mil tarbimine on suurem, on tuuleolud üldjuhul tugevamad. Tallinna Tehnikaülikooli arvutuste järgi vajab Eesti veel umbes 100–120 uut maismaatuulikut, et saavutada majanduslikult soodsaim hinnatase. Taastuvenergia arendamist tuleb kiirendada, vähendades bürokraatiat ja planeeringutega venitamist, kuid säilitades kohalike kogukondade kaasamise.
Tuuleenergiale vajalik täiendus on salvestuslahendused. Suured akusalvestid, pump-hüdrojaamad ja tulevikus ka vesinikutehnoloogiad võimaldavad tasandada tootmise kõikumist ning vähendada hinnatippe.
Eesti vajab ka juhitavat ja madala CO₂ jalajäljega tootmist, mis suudab katta tipukoormusi perioodidel, mil tuult ja päikest on vähe. Küsimus on, milline tehnoloogia on pikaajaliselt kõige mõistlikum ja turupõhiselt kestlikum.
Kui vaadata 15–20 aasta perspektiivi, kerkib esile tuumaenergia võimalus. Väikemoodulreaktorid pakuvad juhitavat ja madala CO₂ heitega tootmist. Need ei sõltu ilmast ning nende tootmiskulu ei ole seotud süsinikukvoodi hinnaga samal määral kui fossiilkütustel.
Tuumaenergia ei ole kiire lahendus praegusele hinnakõikumisele, kuid energiasüsteemi planeerimine ongi pikaajaline protsess. Eesti peab looma selge õigusraamistiku ja sõltumatu järelevalvesüsteemi, et erasektor saaks tuumaenergia arendamise võimalikkust tõsiselt hinnata. Riigi roll on luua raamistik ja tagada ohutus, mitte hakata ise tootjaks.
Mõistan, et selle talve kõrged elektrihinnad valmistavad inimestele muret. Ent tagasipöördumine põlevkivijaamade ehituse juurde tähendaks sadade miljonite eurode investeerimist tehnoloogiasse, mille konkurentsivõime väheneb. See ei tooks pikaajalist hinnastabiilsust ega kindlustunnet.
Eesti energiajulgeolek ei sünni minevikku kopeerides, vaid tulevikku ehitades. Selle tuleviku aluseks on mitmekesine energiamudel: taastuvenergia kui soodne tootmisbaas, salvestus kui süsteemi tasakaalustaja, juhitav võimsus tippude katmiseks ning tuumaenergia kui pikaajalise stabiilsuse alus.