Iga valimistsükli eel kerkib taas küsimus: kas poliitikud annavad lubadusi või tegelevad nad valijate emotsioonidega manipuleerimisega? Ida-Virumaal on üheks selleks sümboliks juba aastaid neljarajaline maantee. Teema on arusaadav ja inimlik − tee on nähtav, käegakatsutav ja puudutab igapäevaelu. Just seetõttu on see ka ideaalne näide sellest, kus jookseb piir sisulise lubaduse ja puhta populismi vahel, kirjutab riigikogu liige Meelis Kiili.
Riigikogu tasandil ei otsustata ehitusprojekte, vaid luuakse poliitilised ja rahalised eeldused, mille põhjal need projektid kas sünnivad või mitte. Riigikogu valimistel ei otsustata konkreetset teelõiku. Seal otsustatakse riigi regionaal-, maksu- ja juhtimispoliitika, millest sellised projektid alles tuletuvad.
Kui kandidaat lubab enne valimisi neljarajalist maanteed ilma selgitamata, millise poliitilise valiku, millise rahastuse ja millise vastutusahela kaudu see tegelikult sünnib, siis ei ole see lubadus. See on kampaanianipp, mis mängib inimeste lootuse ja väsimusega.
See ei tähenda, et regiooni probleemidest ei tohiks rääkida. Vastupidi neist peab rääkima ausalt. Aus poliitika algab sellest, et valijale öeldakse, mida saab riigikogus päriselt mõjutada ja mida mitte.
Minister ei ole bojaar
Siinkohal tuleb rääkida ka vastutusest. Mõni aeg tagasi kõlas avalik selgitus stiilis: teed ei tule, sest kohalikud saadikud ei ole piisavalt palunud. Selline mõtteviis on ohtlikult eksitav. Minister ei ole bojaar, kellelt tuleb arenguid välja kaubelda või kelle soosingut peab otsima. Minister on täidesaatva võimu esindaja, kelle kohustus on juhtida oma valitsemisala, seada eesmärgid, teha valikuid ja nende eest vastutada.
Aus poliitika algab sellest, et valijale öeldakse, mida saab riigikogus päriselt mõjutada ja mida mitte.
Minister vastutab Eesti arengu eest ning on kohustatud andma riigikogule aru, esitama kontseptsioone, plaane ja selgelt sõnastatud strateegilisi arengusuundi. See vastutus ei ole formaalne ega kommunikatiivne, vaid sisuline hõlmates nii eesmärkide seadmist, valikute põhjendamist kui ka nende elluviimise eest vastutamist. Parlamentaarne kontroll eeldab, et ministril on olemas selge arusaam sellest, kuhu tema valitsemisala liigub, milliste riskidega ja milliste mõõdetavate tulemusteni.
Kui see loogika asendub palumise ja seletamisega, ei ole probleem mitte maakonnas, vaid riigi juhtimises.
Ujuv strateegia ei loo vastutust
“Eesti 2035” on dokument, mida sageli nimetatakse riigi pikaajaliseks strateegiaks, kuid strateegia klassikalises mõttes see ei ole. Tegemist on üldiste eesmärkide ja soovide kirjeldusega, mis ei sea selgeid prioriteete ega kohusta valitsust tegema konkreetseid valikuid. Seetõttu puudub sellel dokumendil kohustav siht ja prioriteetide hierarhia ning selle fookus jääb poliitiliselt ujuvaks sõltuvaks koalitsioonileppest ja valitsuse hetkemugavusest.
Just Ida-Virumaa näide näitab kõige selgemalt, miks ujuv strateegia vastutust ei loo: transport ei ole siin pelgalt majandusküsimus, vaid riigi idasuunalise logistika ja julgeoleku telg.
Praegu on vastutus killustunud mitme ministeeriumi vahel. Tekib ringmäng “Selle eest vastutab teine minister”. Kuna otsustajad ja ametkonnad paiknevad Tallinnas, lähtutakse paratamatult pealinna vaatenurgast.
Ida-Virumaa probleem ei ole ainult aeglane teedeehitus. Probleem on selles, et transporti, energiat, tööhõivet ja julgeolekut käsitletakse eraldi valdkondadena, kuigi need moodustavad tegelikkuses ühe terviku. Transpordivõrk ei ole pelgalt majandusküsimus, vaid ka julgeoleku ja riigi toimepidevuse küsimus. Kuidas liiguvad inimesed kriisis? Kuidas liigub abi? Kuidas toimivad tööstused ja elutähtsad teenused?
See käsitlus ei tähenda teede arendamise tähtsuse pisendamist Ida-Virumaal. Vastupidi toimiv transporditaristu on piirkonna arengu ning riigi idasuunalise logistika ja julgeoleku seisukohalt vältimatu eeldus.
Riigikogu liikmel ei ole võimalik koostada ega kinnitada teehoiukava, kuid tal on võimalik ja kohustuslik seista selle eest, et need küsimused oleksid riigi poliitilistes valikutes selgelt nähtavad ja sisuliselt käsitletud. Toetus ei väljendu kampaanialubadustes ega silmamoonduses, vaid järjekindlas töös selle nimel, et Ida-Virumaa taristu ei oleks valimistel kõlav loosung, vaid riigi vastutusest tulenev otsus. See on töö, mis ei ole iga päev nähtav ega kilomeetrites mõõdetav, kuid mille puudumist tunneb riik alati liiga hilja.
Praegu on vastutus killustunud mitme ministeeriumi vahel. Tekib ringmäng “Selle eest vastutab teine minister”. Kuna otsustajad ja ametkonnad paiknevad Tallinnas, lähtutakse paratamatult pealinna vaatenurgast. Investor küsib aga alati lihtsa küsimuse: miks just siia? Kapitalil ei ole rahvustunnet see liigub sinna, kus riskid on juhitud ja otsused selged.
Kui riigi maksu- ja regionaalpoliitika on kõikidele piirkondadele sisuliselt ühesugune, ei ole põhjust imestada, miks investeeringud ja areng koonduvad ühte keskusesse. Siit edasi ei räägi me enam mitte ainult teedest, vaid sellest, kuidas riik regioone tervikuna käsitleb.
Maakond kui puuduv lüli
Eesti juhtimises puudub sisuline vahetasand riigi ja kohalike omavalitsuste vahel. Maakond peaks olema mitte järjekordne bürokraatlik tase, vaid territoriaalne juhtimisruum, kus riigi otsused, ressursid ja vastutus seotakse konkreetse piirkonna eluga.
Praktikas ei ole maakond Eestis võõras ega kunstlik konstruktsioon. Mitmed riigi põhifunktsioonid on juba praegu korraldatud territoriaalsete ringkondade põhimõttel, mis ei järgi üksiku omavalitsuse piire, vaid lähtuvad toimivast vastutusruumist.
Riigil ei ole praegu inimest ega tasandit, kes vastutaks Ida-Virumaa või ka teiste regioonide kui terviku eest nii rahuajal, kriisis kui sõjas.
Politsei- ja piirivalveamet, päästeamet ning kaitseliit tegutsevad loogikas, kus juhtimisala peab olema piisavalt suur, et olla võimekas, ja piisavalt lähedal, et tunda piirkonda. Sama loogika kehtib ka kriisi- ja riigikaitselises juhtimises: vastutus ei saa olla killustatud, kuid see ei tohi olla ka abstraktne.
Siinkohal ei ole tegemist endiste maakondade taastamise ega uue haldustasandi loomisega, vaid vahejuhtimise tasandi kehtestamisega, kus Eesti on jaotatud neljaks suuremaks territoriaalseks vastutusruumiks. Need neli “maakonda” ei ole omavalitsuslikud üksused, vaid riigi juhtimises kasutatavad funktsionaalsed juhtimisalad, mille eesmärk on siduda riigi otsused konkreetse territooriumi, riskide ja elutähtsate teenustega ning tagada selge vastutus rahuajal, kriisis ja sõjaolukorras.
Lihtsalt öeldes: riigil ei ole praegu inimest ega tasandit, kes vastutaks Ida-Virumaa või ka teiste regioonide kui terviku eest nii rahuajal, kriisis kui sõjas.
Rahuajal tähendab see riskide kaardistamist ja elutähtsate teenuste koordineerimist. Kriisis muutub see ühendavaks lüliks riigi ja omavalitsuste vahel. Sõjas on see osa riigi juhtimisahelast, kus tsiviil- ja sõjaline juhtimine paratamatult kokku puutuvad. Sellist struktuuri ei saa luua kriisi puhkedes see peab olema olemas ja harjutatud.
See ei vähenda kohalike omavalitsuste rolli, vaid toetab neid olukordades, kus üksik KOV jääb hätta.
Mida tähendab Ida-Virumaa huvide pädev esindamine?
See ei ole küsimus ühest inimesest, vaid sellest, milliste eeldustega saadik üldse saab regiooni huve sisuliselt esindada. Just siin jõuame küsimuseni, millist saadikut Ida-Virumaa vajab. Mitte inimest, kes oskab ainult kohalikke muresid loetleda, ega ka sellist, kellel puudub side piirkonnaga. Regiooni peab esindama saadik, kellel on füüsiline ja emotsionaalne side Ida-Virumaaga, kuid kes ei ole kinni ainult kohaliku vaate piirides.
Saadikul peab olema riiklik ja rahvusvaheline kogemus, arusaam julgeolekust, kriisidest ja riigi juhtimisest tervikuna. Inimene, kes ei näe kaugemale oma valla või maakonna piiridest, muutub kiiresti erakonna käpiknukuks ega suuda seista ei regiooni ega riigi huvide eest.
See on lubadus, mida saab nõuda
Riigikaitse valdkonnas on riigikogu töö viimastel aastatel näidanud, et ka keerulistes ja ebamugavates küsimustes on võimalik liikuda sõnadest tegudeni. Riigikaitse raport ei sündinud loosungina ega kampaaniaosana, vaid sisulise töö, vaidluste ja vastutuse tulemusena.
See kogemus näitab, et riigikogu tasandil on võimalik anda lubadusi, mille täitmist saab hiljem hinnata ja kontrollida mitte emotsiooni, vaid otsuste ja tehtud töö põhjal.
Maakonna tasandi juhtimisvõime loomine, selge vastutusahela kehtestamine ja regionaalpoliitika sidumine julgeoleku ja riigi valmisolekuga see on lubadus, mida riigikogu liige saab anda. Ja see on lubadus, mille täitmist saab kontrollida.
See ei ole emotsionaalne loosung ega kampaanialubadus. See on valik, kas Eesti juhib oma arengut teadlikult või jätkab ujuvas mugavustsoonis, kuni järgmine kriis sunnib otsuseid tegema kiirustades ja kaotustega.
Ida-Virumaa väärib enamat kui palumist. Ta väärib vastutust. Just siin ei ole küsimus enam loosungites ega lubaduste arvus, vaid selles, kes on võimeline sellist vastutust kandma ja milliste eeldustega seda teha saab.