Meie postsovetlikkus avaldub kasvõi selles, kui inimesed ei soovi end vaktsineerida pandeemia ajal, ja selles, kuidas suhtume naistesse ja linnaruumi. „Idaeuroopalik“ on kahjuks liiga tihti meie suhtumine kaasinimesse järjekorras, tänaval, liikluses, kirjutab Pärtel-Peeter Pere.
Kirjutan alla Joakim Heleniuse loole. Eesti on Põhjamaa. Ja me peame töötama selle nimel, et oleksime seda ka teiste arvates.
Toomas Hendrik Ilvese jõulumaa essee ajast on see taas kerkinud päevakorda. Wabariigi ajal ajas seda Jaan Tõnisson. Me olime II maailmasõjas neutraalsed, nagu teisedki Põhjala riigid. Andreas Kasekampi raamatust „Baltimaade ajalugu“ saame lugeda, kuidas Soome oli Baltimaa. Pärast II maailmasõda nähti kurja, sihikindlalt vaeva, et olla – ja ka näida ning olla tuntud kui – Põhjamaa.
Ilvese jõulumaa essee on mind isiklikult üks kõige enam mõjutanud tekst. Asi oli hetkega selge. Ükskõik, mida ma tööelus teen, soovin ehitada Eesti ja Põhjamaade vahelisi sildu.
Eesti kui Põhjamaa idee on pika ajalooga ja elujõuline. 1920ndatel, Eesti Vabariigi algusaastail arutati skandinaavialiku ristilipu kasutuselevõtu üle. Tartu Ülikool andis aastate eest välja kogumiku „Eesti JA Põhjamaad – Eesti KUI Põhjamaa?“. Eesti-Rootsi Kaubanduskoda on sel teemal kirjutanud. Eesti rahvusahelise brändimise ja turundamise suur osa on põhjamaisuse rõhutamine.
Mõelgem majanduslikult
Kui oskame väärtust luua, saame küsida toodete, teenuste eest kõrgemat hinda. Miks me ise ennast Ida-Euroopasse mõtleme, miks me iseenda elu keerulisemaks teeme? Rahvusvahelisel turul aitab investorite, klientide ja mõttekaaslaste leidmisel kaasa Nordic, mitte former Soviet Union.
Lõpmata huvitav oleks rääkida kultuurilistest sarnasustest ja eripäradest. Väga hea tunne on ka kogeda põhjala naabritel külas käies kui sarnased oleme. Teravad naljad, halb suusailm, jaanipäev, suvepuhkuse ja maale sõitmise olulisus, männid ja mererand – kõik saavad aru.
Samamoodi saavad kõik aru, kuivõrd praktiline on toodete ja teenuste puhul Põhjamaade päritolu esiletoomine. Usaldusväärne, mitte idaeuroopalik mentaliteet. Koht, kus luuakse väärtust; koht, kus teatakse asjade väärtust, mitte ainult kõige hinda. Kus edu mõõt ei seisne tüssamises.
Idaeuroopalikku meil jagub
Nagu Ilves kirjutas, on asi vaimses enesemääratluses, vaimses geograafias.
Kahtlemata on Eesti ajalooliselt ja kultuuriliselt Põhjala riikidest erinev. Milleks aga takerduda pisiasjade nartsissismi? Keel on meil soomlastega ikkagi sarnane. Ja keel on üks Eesti identiteedi aluseid.
Palju on aga väljakutseid ühiskonnas, mis moodustab liini mustri Moldaaviast Venemaani. Meie postsovetlikkus avaldub kasvõi selles, kui inimesed ei soovi end vaktsineerida pandeemia ajal, ja selles, kuidas suhtume naistesse ja linnaruumi. „Idaeuroopalik“ on kahjuks liiga tihti meie suhtumine kaasinimesse järjekorras, tänaval, liikluses.
Liiga tihti sulgeme me oma silmad suurema pildi ees. „Eesti on küll iseseisev, kuid lõpuni dekoloniseerimata,“ kirjutas hiljuti siia Suurbritanniast diginomaadi viisaga kolinud ajakirjanik. Me mõtleme ise end sagedasti isekaks, suletuks, kurjaks. Muutume tigedaks enda, teiste, lõpuks ka võõraste peale. Nii jäämegi üksi. Nii saavadki populistid võimule.
Heleniusel on õigus
Nagu ka Tõnissonil, Ilvesel ja teistel – me ajame sama asja. Eesti asja.
Argumente on nii kultuurilisi, ajaloolisi, majanduslikke ja poliitilisi. On alati olnud ja alati jääb. Kui Rootsi ja Soome liitusid NATOga, ajaloo võimsaima sõjalise alliansiga, tekitas see ülevaid tundeid.
Eesti, Soome ja Rootsi on üle 300 aasta taas ühes sõjalises liidus. See on samasugune ajaloo ime, nagu Eesti kahekordne pääsemine Venemaa ikke alt aastatel 1918 ja 1991.
Igal ajastul on oma eripära. Näiteks „vanal heal Rootsi ajal“ polnud elu meitel miskit nii roosiline kui rootslastel endil. Ajatu on aga teadmine, et Vene riigi käe all on Eestil alati halvasti läinud.
Soome president Alexander Stubb võttis asja kokku. Lähiminevikus on ajastud kestnud paar aastakümmet: maailmasõdade vaheline rahu, Külm sõda, 1990ndatel alanud globaliseerumine, reeglitepõhine maailm. 2026. aastal sai viimane ajastu läbi. Nüüd on interregnum – luuakse uut korda ja uut maailma.
Eesti välispoliitika muutub
Me peame ise looma julgeolekut. Lugege Delfi Arvamuse eelmisel nädalal avaldatud haruldaselt täpset, ülevaatlikku ja terviklikku analüüsi. See on asjatundlik.
Vajadus luua ise vabadust on argument, miks Eesti peaks ostma hävitajaid, nagu Eerik-Niiles Kross on pakkunud. Põhjamaine koostöö on alates 1950ndatest tähendanud integratsiooni ja ühise poliitika ajamist. Näiteks Põhjamaade ministrite nõukogu ja mitmed erinevad muud formaadid. Eesti huvides on samuti käia Põhjamaadega ühte jalga.
Näiteks kaitsepoliitikas. Põhjamaise tuumarelva idee väärib arutelu justnimelt meil Eestis. Sest kui see luuakse, peame meie olema selle osa.
Eesti on Põhjamaa.